Jüri Jõepera: loodusfotograafia puhul on tähtis eelkõige kannatlikkus, aga ka õnn olla õigel ajal õiges kohas

Copy
Raamat «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest».
Raamat «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest». Foto: Jüri Jõepera

Matle kirjastus on andnud välja raamatu «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest», mille autoriteks on lastekirjanik Hilli Rand ja loodusfotograaf Jüri Jõepera. Valmimisele aitas veidi kaasa ka loodusfotograaf Kalle Kruus, kes elab Hiiumaal.

Rohkete ja uhkete loomafotode kõrval jutustab fotograaf, kuidas ja kus ta kõiki loomi ja linde pildistas. Lisaks on igaühe kohta muhe jutt tema iseloomust ja harjumustest, samuti selle looma või linnu tähendusest inimestele - temaga seotud uskumused, rahvapärimused ja sümbolid.

Hea fotograafi pilt jutustab loo

Jüri Jõepera ja Hilli Rand, «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest».
Jüri Jõepera ja Hilli Rand, «Tunne Eestit. Loomalood ja linnulood meie metsadest». Foto: Raamat

Jüri Jõepera hakkas fotograafiaga tegelema juba 1970. aastal, kui õppis Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna II kursusel. Oma esimesed fotod tegi ta ülikooli kursusekaaslastest, siis sugulastest, oma lastest ja ka metsloomadest. «Mina pean heaks fotograafiks seda, kelle pilt jutustab loo, kus on tabatud eriline hetk,» kirjeldab Jõepera head fotograafi.

Kui pärida, kuidas heaks loodusfotograafiks saada, rõhutab ta eelkõige kannatlikkust – see viib sihile. Aga ära kulub ka õnn, et olla õigel ajal õiges kohas.

Ta tõdeb, et varem meeldis talle pildistada sporti, kuna töötas pikka aega spordiorganisaatorina ja viibis sageli spordivõistlustel. Viimasel kümnendil on ta aga keskendunud looduse pildistamisele, eriti elusloodusele.

Meeldejääv seik juhtus tema sõnul 1979. aasta Moskva eelolümpial, kus ta oli ajakirja «Kehakultuur» poolt akrediteeritud fotograafina. «Pildistasin kergejõustiku võistlustel Ameerika telekompanii  kaunist naistelereporterit. Kui olin filmi ilmutanud, siis märkasin kena telereporteri kõrval tumedanahalist meesreporterit, kelleks osutus spordilegend Jesse Owens – 1936. aasta Olümpiamängude neljakordne kuldmedalivõitja kergejõustikus. Oli vast vedamine!» muljetab ta.

Kõige südamlikuma ja kurvema pildi tegi fotograaf lumerikkal talvel põdravasikast, kelle ema oli ilmselt maha lastud. «Põdravasikas oli elanud kaua väikses tihedas männitukas. Kui ta märkas mind, tõusis ta vaevaliselt püsti, tegi paar sammu ja heitis taas lumme. Silmad vaatasid mind hirmunult, abitult…. Taandusin vaikselt, raske südamega, et ei saa teda aidata. Loodan, et äkki suutis ta ära oodata kevade,» räägib loodusfotograaf oma töö pahupoolest.

Looduses olemise väärtusel pole hinda

Kõige põnevamad loomad-linnud on Jõepera sõnul ikka need, kellega kohtumist ootad, loodad. «Nii olin ma üliõnnelik, kui kohtusin karu, hundi ja ilvesega. Kõige raskem oli pildile saada hunti, sest ta on ülimalt ettevaatlik, väga hea lõhnatundja, suurepärase nägemise ja kuulmisega.  Olin ülimalt õnnelik, kui viimaks sain võsavillemi pildile!» räägib ta positiivsest küljest.

Raamatu valmimise idee ja teostus on mehe sõnul siiski tänu kirjanikule Hilli Rannale. «Raamatu valmistamise idee ja teostus on kõik tänu Hillile. Pakkusin talle mõne pildi tema eelmisele raamatule ja siis ta nägi, et mul on päris suur pildikogu loomadest-lindudest. Mina pakkusin pilte ja tema valis sobivad. Olen talle tänulik, et nii palju pilte sai jäädvustatud raamatusse. Ma olen harrastusfotograaf, õigemini «vereta» jahimees. Vahetasin jahirelva fotokaamera vastu juba 15 aastat tagasi ja pole seda tegu hetkegi kahetsenud. Looma küttida on kordades kergem, kui teha sellest üks hea foto. Kõige krooniks on looduses olemine, mille väärtusel ei ole hinda. Mõistan süvitsi meie tuntud loodusmehe Fred Jüssi ütlust, et käin metsas vaikust kuulamas!» räägib Jüri Jõepera.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles