Jevgeni Ossinovski: karusloomafarmid on tarbetu piina tekitamine loomadele

Mis veenis Teid karusloomafarmide keelustamise eelnõu algatama?

Ma olen tegelikult palavalt toetanud kõiki neid algatusi, mis viimase kolme koosseisu jooksul on parlamendis esitatud. Varasemalt on teised minu fraktsiooni kolleegid olnud eestvedaja rollis, sel korral olen selle initsiatiivi ise võtnud.

Minu hinnangul on Eesti jõudnud sellesse faasi, et me tegelikult võiksime nii palju hoolida ennast ümbritsevast elusast, et me ei pea loomi endale selga panema lihtsalt selle pärast, et on tore ja ilus. Seda on näha ka sellest, et aina suurem hulk inimesi Eestis väljendab selles osas oma seisukohta. See küsimus on neile oluline.

Kui veel esimestel katsetel sai argumenteerida vastu, et tegemist on majandusharuga, mis toodab maksu- ja töist tulu inimestele, siis tänaseks on see sektor ju põhimõtteliselt kokku kukkunud. Sealhulgas ka selle tõttu, et sarnaseid keelustamise aktsioone ja liikumisi on ka mujal riikides ja need on juba edu toonud. Sellest tulenevalt ei ole täna küll jäänud enam ühtegi põhjust, miks seda otsust ei peaks ära tegema.

Tõepoolest, viimased uudised räägivad Poolast, mis on olnud siiani suur karusnahatootja. Pool Seim hääletas karusnahafarmide keelustamise poolt, nüüd oodatakse Senati otsust. Päris hea eeskuju?

Jah, päris kindlasti! Me tegelikult näeme, et ka sellised riigid, kus see majandusharu on suurem ja kelle puhul me oleme pigem arvanud, et küllap neil läheb väärtuseliselt rohkem aega, on otsused juba vastu võtnud.

Millised on Teie peamised argumendid keelustamise poolt?

Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisem just nimelt see, et tegemist on tarbetu piina tekitamisega loomadele. Tarbetu all pean ma silmas seda, et tegemist on luksuskaubaga – meil ei ole elulist vajadust loomi pidada, kasvatada ja tappa selleks, et ennast riietada.

Ja nagu ikka, kui sellised asjad võtavad tööstuslikud mõõtmed, siis võib põhimõtteliselt rääkida, et meil on nõuded täidetud, aga kui me näeme, millised need nõuded tegelikult on… Näiteks Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran rääkis maaelukomisjoni istungil sellest, et kuidas on niimoodi, et naaritsa pidamise nõuded loomaaias on tükk maad karmimad, kui need on karusloomafarmis minkide puhul. Kas me hindame siis loomade heaolu erinevalt lähtudes sellest, kas me neid loomi näeme või ei näe? Tõenäoliselt see ongi see põhjus.

Kui inimesed näeksid loomaaias, et naaritsaid peetaks samamoodi nagu minke karusloomafarmis, siis ma arvan, et see oleks skandaal. Kuidas saab loomi nii pidada? Aga karusloomafarmis on see lubatud. Võib öelda, et nõuded on seaduslikult täidetud, aga küsimus on, kas need nõuded on piisavad. Kui me need nõuded muudaksime piisavaks, siis see sektor enam päris kindlasti majanduslikult jätkusuutlik ei oleks.

Globaalse kliimakriisi kontekstis on minu jaoks kahtlemata oluline lisaargument see, et tegemist on ka suure CO2 jalajäljega riietusesemete ja materjaliga. Selleks, et loomast saaks ese, on vaja see loom üles kasvatada, see on kõik tegelikult väga keskkonnavaenulik, rääkimata kõikidest kemikaalidest ja kõigest muust, mis sinna sisse läheb. Ka üldisemas liikumises keskkonnasõbralikuma moe poole on see üks kiire ja lihtne samm, mida on võimalik astuda.

Milliseid teemasid Te ise näete loomade heaolu puhul, millele tuleks Eestis rohkem tähelepanu pöörata? Mis on Teie enda jaos murekohad?

Neid on kahtlemata väga palju. Üks positiivseid otsuseid, mis on ära tehtud, on metsloomade tsirkuses kasutamise keelamine. Ma olin isegi üllatunud, kui see teema aktuaalseks muutus, et kui kiiresti otsuseni jõuti. Ma loodan, et palju pikema teavitustöö tulemusena õnnestub ka karusloomafarmide puhul keeld vastu võtta.

Aga loomulikult küsimus, mis puudutab farmiloomi. Isegi kui täidetakse nõudeid, mis on tihti üleeuroopalised, siis ega alati ei saa tingimusi, milles loomi peetakse, päris humaanseks pidada. Näiteks kanade õnnetu seis puurides. Tegelikult on olemas ärimudelid, et seda teistmoodi teha, tarbijate teadlikkus on ka kasvamas, aga kui me vaatame seda, kuidas tööstus ja ka kaubandus sellega ei taha kaasa tulla, siis on kindlasti veel tükk maad minna. Rääkimata sellest, et väiksemad huvirühmad püüavad sammu tagasi teha – hakata piinaval moel küttima ja mida kõike veel.

Eks neid teemasid on palju ja ma loodan, et me ühiskonnas liigume selles suunas, et üks võitlus loomade heaolu nimel tegelikult võimestab ka teisi. Ehk et selle tulemusel ei sünni lihtsalt mitte üks konkreetne otsus, mis aitab teatud hulka loomi, vaid selle kaudu ühiskondlik süsteem ka pareneb – me ühiskonnana märkame rohkem neid küsimusi tervikuna, märkame neid tarbijana, kui me lähme toidupoodi, ja märkame neid ka kodanikuna, kui loomadele tehakse ühel või teisel viisil kas süstemaatiliselt või juhuslikult liiga.