Veterinaar Priit Peetris võib abi anda nii papagoile kui ka elevandile

Anesteesias oleva Aasia elevandi südant kuulamas

FOTO: Priit Peetris

Aprilli lõpus alustas PetCity Rannamõisa loomakliinikus tööd veterinaar, kellesuguseid on Eestis vähe. Kuigi Priit Peetrise erialaks on eksootilised lemmikloomad, ei ütleks ta vajadusel ära ka elevandi ravimisest.

Ei tule vast üllatusena, et loomad on Priidule meeldinud terve elu ning tema vanemad olid ammuilma veendunud, et pojast saab loomaarst. Koduloomi tal võtta ei lubatud, kuid kes midagi väga tahab, see selle ka saab — Priit leidis 2011. aastal tee Tallinna loomaaeda ning hakkas laste loomaaias karvaste ja suleliste eest hoolt kandma.

Kui saabus aeg teha otsuseid tuleviku tarbeks, polnud loomadega tegelemine ainus, millele tulevane veterinaar mõtles. «Ülikooli kandideerides kaalusin ma nii loomakasvatuse, füsioteraapia kui ka keemia eriala, kuid veterinaaria jäi siiski esimeseks prioriteediks ja sihiks,» meenutas Priit. «Tegelikult kaalusin ma tugevalt ka Soome tsirkusekooli minemist, kuid otsustasin lõpuks ikka veterinaaria kasuks ja tsirkusekooli katsetele ma ei läinud.»

Soov kogemusi saada viis laia maailma

2012. aastal ülikooli astudes oli Priidul siht silme ees  — töö tulevikus peaks olema mobiilne ning keskendunud hobuste ravimisele. Kiiresti sai aga selgeks, et hobuste suund pole see, kuhu tegelikult minna võiks ning selle asemel hakkas Priit suuremat huvi tundma väikeloomadega tegelemise vastu.

«Mulle on alati huvi pakkunud asjad, mis on väheke ebatavalised, eristudes teistest inimestest. Eksootiliste loomade vastu tekkis huvi juba loomaaias töötades. Seda enam, et Eestis on tavalisi väikeloomade arste palju. Ma tahtsin leida oma niši, eristuda ja mulle pakkusidki rohkem huvi eksootilised loomad,» selgitas Priit otsuse tagamaid.

Priit tuvile endoskoopiat tegemas

FOTO: Priit Peetris

Metsloomade meditsiini õppides ja vabatahtlikuna metsikuid linde ravimas käies said sulelised Priidule südamelähedaseks. Kokkupuuteid, mis huvi kinnistasid, oli hiljemgi: 2017. aastal käis Priit praktikal Rotterdami loomaaias ning jõudis sinna lühikeseks ajaks ka peale ülikooli lõpetamist. Viimane praktika enne Eestisse naasmist viis Priidu aga Rooma, eksootilistele loomadele pühendatud loomakliinikusse

«Kui metskitsele saab panna rätiku silmadele, et ta rahulikum oleks, siis elevandile oleks vaja juba tekki.»

Kui võimalused enese välisriikides täiendamiseks on pea lõputud ning ka eksootilisi loomi võib neis rohkem leida, siis miks naasta Eestisse? «Eesti on ikka kodumaa, siia tahan alati tagasi tulla, isegi, kui vahel pikemat aega välismaal olla, et ennast arendada. Tagasi tulemise otsustas minu eest ülemaailmne pandeemia ja Itaalias puhkenud epitsentri olek.»

Priidu teada on Eestis vaid eksootiliste patsientidega tegelevaid veterinaare üks-kaks ning lisaks veel mõned üksikud, kes keskenduvad muule, kuid on end eksootiliste loomade alal täiendanud. Laias laastus on terve riigi peale kokku vaid umbes kümme loomaarsti, kes erinevatel tasemetel eksootilisi patsiente vastu võtavad ning on end harinud selleks, et aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa.

Huvitavad patsiendid teevad töö meeldejäävaks

Töö loomadega teevad eriliseks muidugi kirevad patsiendid, mitte protseduurid. Ultraheliga koera tiinuse kontrollimine on igapäevane tegevus, kuid kui üle tuleb vaadata hai, muutub ettevõtmine kohe meeldejäävamaks. Priit tõdes aga, et sellestki võib ajaga saada rutiinne töö. Samamoodi on kassi anesteesia jälgimine ja transport ühest ruumist teise tavaline, kuid jääkaru liigutamine jääb elavamalt meelde. Lehmade vaktsineerimine on süstlaga suts ja valmis, kaelkirjaku vaktsineerimiseks tuleb kasutada noolsüstlaid ja puhumistoru, et seda teha distantsilt.

Hai saab ultraheli jaoks vaikselt lamama treenida

FOTO: Priit Peetris

«Eksootiliste ja ebatavalisemate, loomadega tegelemiseks tuleb olla leidlik —  ühelt seetõttu, et nad võivad olla palju ohtlikumad, teisalt seetõttu, et nende mõõtmed on väga varieeruvad,» kirjeldas loomaarst töö iseärasusi. «Kui metskitsele saab panna rätiku silmadele, et ta rahulikum oleks, siis elevandile oleks vaja juba tekki, aga lihtsam on kasutada haavatampoone ja natuke teipi, et valgus looma anesteesias ei ärritaks ega stimuleeriks.»

Toosama elevant sai oma võhale proteesi, - samast materjalist ja meetodiga, millega inimestele jalgade proteese tehakse - et kaitsta võha pragunemist. Haisid aga on võimalik õpetada, et nad tuleks ise matile lamama. Siis saab neile näiteks ultraheli teha.

«Eesti on ikka kodumaa, siia tahan alati tagasi tulla, isegi, kui vahel pikemat aega välismaal olla, et ennast arendada.»

Kas eksootiliste loomade ravimine on keerukam kui kasside ja koerte abistamine? Priidu hinnangul mõnes aspektis kindlasti, alustades sellest, kui palju eri liike maailmas lindub. «Koer ja kass on kaks liiki paarikümne tõuga. Ainuüksi lindude klassi kuulub umbes 10 000 liiki linde, seega pole lihtsalt võimalik kõiki liike üksipulgi tundma õppida,» nentis Priit. «Tänu kasside ja koerte arvukusele on ka nende kohta tehtavaid teadusuuringuid rohkem, mis lihtsustab abi osutamist.»

Eksootiline lemmik vajab pühendumist

Eksootiliste loomade probleemid algavad Priidu sõnul tavaliselt söötmis- ja pidamistingimustega. Kuna eksootilised loomad pole inimeste keskel elamiseks kohanenud nii hästi, nagu koerad ja kassid, tekivad puudujäägid asjaoludest, millega loomaomanikud lihtsalt arvestada ei oska. Loomaarst puutub ikka ja jälle kokku samade liigile omaste murede all kannavatate loomadega, kuid tema hinnangul on enamik vastuvõttudel käivatest loomaomanikest oma lemmiku eripäradega kursis.

Aaraga röntgenit ootamas.

FOTO: Priit Peetris

Erilise lemmiklooma võtmist pelgama ei pea, kuid enne uue sõbra koju toomist tuleb end tema vajadustega põhjalikult kurssi viia.  «Austraaliast pärit loom ei saa hakkama samade tingimustega, millega on harjunud elama Amazonase asukas, kuigi mõlemad on ju sooja kliimaga piirkonnad,» tõi Priit näiteks.

Lugemisega tuleks Priidu sõnul kindlasti alustada enne, kui loom üldse võetakse. Samuti peavad enne tema saabumist kodus olemas olema kõik tingimused selleks, et ta saaks elada oma loomuomasel viisil. Ei ole mõtet võtta endale lindu, kes on harjunud lendama mitmeid kilomeetreid päevas, kuid on sunnitud istuma väikeses puuris, kus tiibu sirutades suled võrede vahelt välja turritavad. Kui loom on harjunud looduses liikuma, siis peab seda teha saama ka tehislikes tingimustes.

Nagu kõikide loomade puhul, ei pääse ka eksootiliste loomadega tervisehädadest. Enne looma võtmist peaks ka selle väljaminekuga arvestama. «Meditsiin on kulukas igal juhul, olenemata kas tegemist on 40-grammise kanaarilinnuga või 80-kilose koeraga,» tuletab loomaarst kõigile lemmikloomast unistajatele meelde.