Sisuturundus

Kõik, mida peaksid teadma enne küüliku võtmist

FOTO: Shutterstock

Nagu iga teine lemmikloom, vajab ka küülik palju aega ja hoolt. Tihti kipub küüliku võtmine olema aga spontaanne, mistõttu ei teata väga, mis selle pisikese ja nunnu, aga tihtipeale ka krutskeid täis pikakõrvalisega kaasneda võib.

Küülikud on varjupaikades koerte ja kasside järel kolmandal kohal ja eriti jõuab neid sinna just mõni kuu pärast lihavõttepühi. Pühade ajal on jänesed rohkem pildis ja ostetakse eeltööd tegemata küülik lapsele või lihtsalt perre uueks seltsiliseks, teadmata sageli isegi seda, mis vahe on küülikul ja jänesel ning mis tõugu pikakõrvaline nüüd siis õigupoolest saadi. Siinkohal on vastus lihtne: küülikuid kasvatakse kodustes tingimustes lemmikloomadena ja farmides, jänesed on üldiselt suuremad ja neid kohtame pigem metsades ja põldudel. Ja tõsi, ka küülikutel on tõud. Näiteks võib eristada lõvilakka, kellele on omane pikk karv kaela ja pea ümbruses, enam kui seitse kilo kaaluvat hiidküülikut, kikkis kõrvadega imetillukest, aga väga energilist hermeliini ning erinevaid lontkõrvu.

Jah, küülik on väga armas, kuid tema eest hoolitsemine nõuab tööd ja aega ning loomale heaolu tagamine ja regulaarsed arstivisiidid võivad osutuda plaanitust kulukamaks. Seetõttu tuleb küüliku perre võtmise otsus väga põhjalikult läbi mõelda ja aduda, et kindlasti ei ole küülik sobilik lemmikloomaks lapsele. Alljärgnevalt olemegi välja toonud põhilise, millega enne uue pereliikme võtmist kindlasti arvestama peaks.

Küülik ei peaks olema koera eest

Kui oled harjunud, et koer tahab sinuga palju mängida ja tuleb tähelepanu nõudma, siis küülik nii sotsiaalne ei ole. Ta on küll väga uudishimulik ja kui aega annad, tuleb ta sinu juurde küll, kuid temast ei pruugi kunagi süle- ega kaisulooma saada. Ootamatult sülle võtmine võib küülikut ehmatada, mistõttu hakkab ta rabelema. Nii võivad lapsed kogemata liiga jõuliselt ja valesti looma õhku tõstes talle liiga teha või isegi ta selgroo murda. Süles hoidmisele eelistavad küülikud hoopis paitusi. Eriti meeldib neile, kui nina ja põski sügada.  Kuid samuti ei tohiks lasta lapsel käsi küüliku puuri toppida, kuna see ärritab küülikut ja oma territooriumit kaitstes võib ta kätt hammustada. Sotsialiseerumist saab muidugi tasa ja targu harjutada, näiteks maiuse ja toidu andmine aitab käega harjumisele kaasa.

Juhtmed ja taimed peitu!

See ei ole müüt, küülikud armastavad juhtmeid ja eriti just neid, mis parajasti vooluvõrgus on. Sama ahvatlevad on ripptaimed ja teised lehekesed, kuid paraku on mitmed neist mürgised. Ka tapeet või värv seinas ning vaip ja mööbel kutsuvad närima. Seda kipub küülik üldiselt tegema siis, kui ta ei ole oma hambaid piisavalt kulutada saanud. Kui varud talle lisaks põhitoidule ka puuoksi (näiteks õunapuu omi) ja spetsiaalseid mänguasju, peaks ta saama oma hambaid piisavalt teritada. Tea, et need võivad kasvada isegi 2-3 mm nädalas, seega on närimine ning hein, närimispulgad ja oksad väga olulised. Nendeta võivad hambad loomale häirivalt pikaks kasvada, kuid siis tuleks juba konsulteerida veterinaariga.

Hein ja vesi olgu alati ees

Paljud arvavad, et küüliku põhitoiduks ongi porgand ja kapsas. Tegelikult ei tasuks neid ülemäära palju anda, kuna need võivad loomale kõhuvaevusi tekitada. Tema põhitoiduks on siiski hein, mis peab olema kogu aeg vabalt kättesaadav värske joogiveega. Täiskasvanud küülikule tegelikult sellest piisabki, aga et menüü mitmekesisem oleks, võid aeg ajalt lisaks anda ka graanuleid ja maiustusi. Viimaste alla kuuluvad ka puuviljad nagu näiteks banaan, mida küülikud väga armastavad, aga palju süüa ei tohiks, kuna sisaldavad suhkrut ja suhkruid küülikud hästi ei talu. Graanulite puhul tuleks aga jälgida, et need sisaldaks vähemalt 18% toorkiudu. Ideaalis koosnevad need ainult purustatud ja kokkupressitud heinast. Paraku on enamik poodides müüdavad küülikutele mõeldud söögid nagu müslid, milles on palju seemneid ja maisi, mida küülikud seedida ei suuda.

FOTO: Burgess

Seega, ideaalis näeks küüliku päevamenüü välja selline: 80% heina (vähemalt enda keha suurusele vastav ports), 15% värsket rohelist (näiteks võilillelehti) ning 5% graanuleid ja muid maiuseid.

Küülik vajab palju ruumi

Õnneks mõistetakse juba üha enam, et küülik ei ole puuriloom. Muidugi võib puur kodus olemas olla, ei tasu mõelda, et see hoiab looma lõksus, aga pigem peaks see olema koht, kus küülik end turvaliselt tunneb ja oma igapäevased söögi- ja hügieenitoimingud rahulikult tehtud saab. Puuris elamise mõttes jäävad poes müüdavad küülikupuurid liiga väikeseks. Kui oled kodu aga küülikukindlaks saanud teha, katnud juhtmed ja kaitsnud mööbli, võiks loom toas vabalt liikuda. Kui aga mingil põhjusel ei ole küülikut võimalik vabalt pidada ja kodunt ära minnes oleks vaja teda kusagil turvaliselt hoida, peaks puur olema nii suur, et küülik saaks seal end mõnusalt sirutada ja teha järjest kolm hüpet. Pikalt ta puuris olla siiski ei tohiks ja peaks saama vähemalt kolm tundi ka vabalt joosta. NB! Oluline on ka asukoht. Küülik ei tohi olla otsese päikesevalguse ja tuuletõmbuse käes.

Teine variant on kasutada koeraaedikuid. Nii saab lihtsalt hoida küülikut eemal juhtmetest ja kohtadest, kuhu soovid, et loom ligi ei pääseks. Aediku võid ühendada ka puuriga. Nii lood talle justkui puhke- ja mänguala, aga kata kindlasti aedik pealt kinni — ükskõik, kui kõrge see ka ei oleks, usu, küülik saab sealt üle kas hüpates või ronides.

Õues käimine

Õues küülikule meeldib, seal saab ta värsket rohtu ja võililli, aga ära mitte mingil juhul tal vabalt olla lase, kuna nii võib küülik ära joosta. Poest saab osta spetsiaalselt küülikutele mõeldud trakse, millega on mugav õues käia. Jalutuskohaks eelista pigem endale tuttavat ja rahulikku kohta, kus pole teisi loomi ja inimesi, kes võivad küülikule hirmu ja paanikat tekitada. Oma aias võib abiks olla ka juba olemasolev (koera)aedik, mida on lihtne õue rohu peale paigaldada. Jällegi: see peaks olema pealt kaetud, kuna muidu võivad röövlinnud küülikut tülitama hakata. Lisaks võiks see kate olla ka varjuks päikese eest. Arvesta, et küülik võib end päris kiiresti ja osavalt aedikust välja kaevata, seega ära jäta teda järelvalveta.

Mida veel varuda?

  • Veepudel või -kauss. Üldiselt soovitatakse kaussi rohkem, kuna nad saavad sealt rohkem vett ja pudelit on keerukam puhastada, aga sel juhul vali raskem, näiteks keraamiline kauss, kuna küülikule meeldib mänguhoos asju loopida ja nii võib ta kergema veekausi üsna lihtsalt ümber ajada.
  • Pissinurka liivakast. Spetsiaalselt närilistele on mõeldud küll ka kolmnurksed liivakastid, aga need võivad küülikule väikseks jääda. Kassidele mõeldud liivakastid on sobivamad.
  • Allapanu. Näiteks lehtpuu saepuru või puidust graanulid, mis on väga mugavad ja suure imavusega. Väldi okaspuude aluspanusid, kuna need sisaldavad vaiku, mis loomale kahjulik on. Kindlasti ära kasuta allapanuks kassiliiva, kuna see on küülikule mürgine ja oma tekstuurilt küüliku õrna naha ja jalgade jaoks mittesobilik.
  • Kamm. Küülikud vahetavad karva nagu kõik teisedki loomad ja usu, karvu tuleb palju! Kui kassid oksendavad karvapalle välja, siis küülikutel puudub okserefleks. Selleks, et looma seedetrakti liiga palju karvu ei satuks, mis kõhukinnisust põhjustada võivad, tuleks sul tema karvkatte eest hoolt kanda regulaarselt.
  • Soola- ja mineraalkivi. Kui hein on kvaliteetne, peaks loom tegelikult sealt juba ka kõik vajaliku kätte saama ja neid kive eraldi vaja ei ole, aga igaks juhuks võiks need puuri või aediku küljes olemas olla. Jälgi, kuidas küülik neid tarbib. Kui vajaduse asemel kipub küülik neid igavusest närima, võta ära. Liigne sool võib terviseprobleeme tekitada.
  • Mänguasjad. Küülikutele meeldivad väga tunnelid ja asjad, mida saab samaaegselt nii närida kui loopida. Hästi lähevad peale ka WC-paberi rullid, kuhu saab näiteks heina sisse peita. Küll aga tuleb silmas pidada, et see papp oleks klassikaline, mitte tänapäevane lahustuv. Lisaks ei tohiks sinna peale olla midagi trükitud, värvitud, lõhnastatud. Väldi ka koertele ja kassidele mõeldud mänguasju. Küülikutele müüakse spetsiaalseid mänguasju, mis on tehtud puidust või heinast. Veendu, et need liimi ei sisaldaks.

Tervisekontrollid ja vaktsineerimine

Hoolimata sellest, kas oled võtnud küüliku kasvatajalt või loomapoest, tasuks temaga esmalt loomaarstil käia. Sealt saad ülevaate tema terviseseisundist ja ka edasised juhised, kuidas küüliku eest õigesti hoolitseda. Võiksid kaaluda ka lemmiku steriliseerimist/kastreerimist, mis aitab ära hoida mõningad tekkida võivad käitumisprobleemid, näiteks uriiniga märgistamise ja agressiivsuse, mis hormoonidest põhjustatud on, aga samuti aitab see ennetada ka mitmeid terviseprobleeme nagu näiteks genitaaltrakti kasvajate teket.

Edaspidi võiksite käia kord aastas kontrollis, et arst saaks lisaks üldisele tervisele üle vaadata ka hammaste ja kõrvade seisukorra. Koos tervisekontrolliga lase küülik ka vaktsineerida. Eestis vaktsineeritakse küülikuid eluohtliku viirushaiguse müksomatoosi vastu. Haiguse peamisteks iseloomulikeks tunnusteks on näo ja pea piirkonnas tekkinud tursed, paksenenud silmalaud ning silmadest ja ninast erituv mädane vedelik. Haigust annavad edasi seda põdenud või haiged küülikud ja seda levitavad verd imevad putukad, näiteks sääsed ja kihulased. Seega tasuks vaktsineerida juba varakevadel ja kõiki küülikuid, olenemata eluviisist.

Kui oled pärast neid punkte kindel, et soovid endale ikkagi küüliku võtta, siis tasub kannatlik olla. Järk-järgult õpid oma looma kehakeelt lugema ja teda paremsini mõistma. Arvesta, et küülikud võivad elada rohkem kui kümme aastat, aga selleks vajavad nad palju tähelepanu, puhast keskkonda, hoolt ja armastust. Küülik on targem, kui arvatakse ja talle on võimalik reegleid selgeks teha küll, aga selleks pead ise väga kindlameelne ja järjepidev olema. Kui tunned aga, et vajad rohkem infot kõige selle kohta, kuidas küülikut pidada ja milleks valmis olla, uuri seda juba kelleltki, kellel küülikuga kogemus on ning vajadusel kontakteeru veterinaariga.