Traditsioonilised kevadekuulutajad olid kohal juba talvel

Kollane nokk on kuldnokal peamiselt kevadperioodil pesitsusajal, sellest ka tema küütlev sulestik.

FOTO: Kaarel Kaisel

Kui tavapäraselt on kevadiste rändlindude saabumine märgistanud ühe aastaaja lõpu ja teise algust,  siis tänavu on asjalood veidi teistmoodi. Talve oma tavapärase lumevaiba ja käredate pikkade külmakraadidega sel korral polnudki.

Pehme või peaaegu olematu talv sobis suurepäraselt paigalindudele ja sügisel pikka aega valitsenud soojemapoolsed ilmaolud meelitasid paigale jääma ka mitmeid rändlinde. Mõneski kohas märgati jaanuaris-veebruaris kuldnokkade parvi, mis koosnesid koguni kolmesajast või isegi enamast kuldnokast.

Sel kevadel võib öelda, et lindude poolt võetud risk õigustas end – toitu jagus ning tingimused talve edukaks üleelamiseks ning parimate pesakohtade leidmiseks enne rännuteelt naasvaid liigikaaslasi olid väga soodsad. Parafraseerides üht humoorikat ütlemist – sel aastal said pika reisi ette võtnud rändlinnud täiega tüssata – kohapeal olnuks puhata kümneid kordi odavam!

Kuna veekogud püsisid jäävabad, said ka veelinnud suurel hulgal meie merealadel ja sisevetel talvituda.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialisti Olavi Vainu tõdeb, et kui andmebaasides tänavusi vaatluskirjeid uurida, tuleb tõdeda, et linnukevad algas sel aastal juba veebruari keskpaiku:

«Siis algas hoogne varajaste rändlindude saabumine. Traditsiooniliselt olid saabujate esirinnas laululindudest põldlõokesed, kiivitajad ja kuldnokad. Lääne-Eesti merelahtedele ja lõugastele jõudsid kohalikud hallhaned. Ka sookurgede sisseränne algas tänavu juba veebruari keskel.»

Kui praegusel ajal näeme sookurgi enamasti kahekaupa põldudel või mõnel märgalal koos toimetamas, on peagi käes aeg, kus kahe sookure asemel on ainult üks lind toitumas. Nende pesitsusaeg on varsti algamas ja peamiselt emaslind jääb oma kahest munast sookuretibusid välja hauduma.

Ka meil vaid rändel kohatavad suur-laukhanede ja rabahanede parved jõudsid Eestisse tavapärasest varem – juba märtsi saabudes. Märtsi keskel sai suuremates parvedes korraga tuhandeid hanesid vaadelda.

Sel kevadel on Eestis massiliselt siisikesi. Nende vilkalt hüplevaid parvi võib üle kogu Eesti hõlpsa vaevaga märgata, küll ülelennul või tihti näiteks lepaseemnete kallal maiustamas. Suur osa neist on läbirändel, aga siisike on ka meil tavaline pesitseja. Selle pisikese värvulise rändeliikumised hõlmavad suurt osa Euroopast.

Näiteks tabati veebruari teisel poolel Viljandimaal Tääksis siisike, kes rõngastati 2017.a septembris Sloveenias ning samas kohas saadi kätte teine siisike, kellel oli Hispaania rõngas jalas. See isend märgistati 2017.a detsembri algul Hispaania idarannikul Valencia kandis.

Tänavu on hea kuusekäbiaasta ja see on meile meelitanud ka hulgaliselt kuuse-käbilinde. Üsna sageli võivad nad suhteliselt märkamatult kuuse ladvas käbide kallal nokitseda ja paremini avastab neid siis, kui nad parasjagu asukohta vahetavad või üle lendavad.

Pimedal ajal kostub praegusel ajal kakkude huikeid. Märts on kakuaeg, ehkki julgemad kodukakud pesitsesid tänavu juba südatalvel. Küllap on enamikel kodukakupaaridel siiski praegu pesitsus käsil. Näiteks Matsalus koorusid kodukakul esimesed pojad juba 28. märtsil.

Linnukevad on täies hoos, kel silmi jagub, ei tohiks seda praegu maha magada.