Innukas koer läbis omal soovil Eesti ühe karmima ultravõistluse

Seekordne rada viis osalejad Lätimaalt Kornetist läbi Paganamaa, filmi-Vargamäe, Eesti lõunatipu, Koiva-Mustjõe pärandkultuuri maastike Karula Rahvuspargi külastuskeskusse Ähijärvel. Võistluse rada võis läbida kas jalgsi, jalgrattaga või suuskadel. Lisaks põhidistantsile oli võimalik osaleda ka n-ö «pehmo»-rajal, mis oli 48 km pikkune ja lõppes põhiraja kesklaagris Mõniste talurahvamuuseumis. 

Ürituse programm algaski laupäeval kell 10 Mõniste talurahvamuuseumis, kus osalejad said tutvuda väliekspositsiooniga ja kuulda lühiloengut Vana-Võromaa aja- ja kultuuriloolisest taustast. Seejärel sõideti bussidega Lätimaale Kornetisse, kust kell 12 asusid vaprad sportmatkajad teele Paganamaa suunas.

Osalejate ring oli kirev – oli nii tõsiseid sportlasi, kes võistlesid esikoha nimel, kui ka rahulikke matkajaid. Kõigile üllatuseks liitus kohe Kornetist võistlejatega kohalik musta-valgekirju koer, kes hoidis tuttavatel mägistel järvede vahel kulgevatel radadel tempot võistluse liidritega. Kiiremad jooksjad silkasid tempoga umbes 12 km tunnis, kuid koer suutis seda ületada, tehes nina poolt juhitult haake ja kõrvalepõikeid metsa.

Pikale distantsile jäi neli kontrollpunkti märgilistes asukohtades – Paganamaa vaatetornis, Eesti lõunatipu matkaonnis, Tellingumäe vaatetornis ja RMK Kivi matkaonnis Karula Rahvuspargis. Igast kontrollpunktist pidid võistlejad kaasa võtma spetsiaalse graveeritud medaljoni. Lisaks kontrollpunktidele oli rajal kaks joogipunkti – filmi-Vargamäel ja Alumati järve ääres ning kesklaager Mõniste talurahvamuuseumi koolitares, kus kõik võistlejad pisut kosutust said. 

Rajaolud olid rasked ja mudased: filmi-Vargamäel tuli ületada ülesküntud põld ja lõunatipu poole rühkida soisel metsasihil. Kesklaagrisse jõudsid kõige kiiremini ratturid ja jätkasid peagi teed. Koos jooksjatega saabus Mõnistesse ka Kornetist alustanud koer. Pikk distants andis kutsule juba veidi tunda ja ta veetis punktis puhates ja süües pea tunni. Siis sai aga seiklusjanu Läti krantsist jagu ja ta liitus seekord rajal rahulikumalt kulgevate jalgratturitega, kelleks olid Tauno Antsmäe ja kogenud seikleja, presidendi kantselei direktor Tiit Riisalo. Koer tegi ka raja teise poole väikeste puhkepausidega täiesti vabal tahtel kaasa ja jõudis Ähijärve ääres asunud finišisse kell 22.41 õhtul. Kokku kulus koeral 101 kilomeetri läbimiseks 10 tundi ja 41 minutit!

Kiireimad ratturid olid raja läbinud pisut alla kuue tunni – võitjaks Andrei Gristsenko. Kui finišipaigas, Karula Rahvuspargi külastuskeskuses võistlusjärgset melu nautinud Taliharjalistele kohale jõudis, et koer oli teinud läbi kogu selle pika karmi trassi, puhkes keskuses tõeliselt eufooriline melu. Inimesed olid looma kangelaslikust sooritusest vaimustuses ja ei väsinud teda tunnustavalt patsutamast ja sügamast.

Jooksjatest võidumeheks olnud Leivo Sepp (aeg 9 tundi 15 minutit) viis läbi autasustamistseremoonia, serveerides neljajalgsele ultrasportlasele paki sardelle, mille viimane ühe ampsu kaupa konsumeeris. Janu kustutamiseks kulus kaks suurt supikaussi vett. Ka naiste 101 km jalgsiretke võitja Marjaliisa Umb (aeg 11 tundi 40 minutit) oli koera saavutuse üle imestunud ja avaldas sügavat lugupidamist. Loomulikult sai koer peakorraldajalt Silver Eensaarelt kaela ka medali ja ülejäänud õhtust ja ööst suurema aja veetis ta pehmel nahkdiivanil pikutades. 

Mõlema distantsi finišis ootas lõpetajaid kuumaks köetud Võrumaa UNESCO maailmapärandi osaks olev pärl – savvusann ehk suitsusaun. Koer pesemisele ja vihtlemisele suurt tähendust ei omistanud ja püsis soojas toas. Võistlejad saabusid Karulasse kogu öö läbi – viimased lõpetajad Lauri Malsroos, Kaarel Lapimaa ja Dace Blese Lätist jõudsid kohale kümme minutit pärast kella 6 hommikul, saatjaks lõõtsuv tuul. 

Hommikul seisid korraldajad silmitsi küsimusega - mida teha kangelasliku kutsaga? Päris niisama teda Karulasse omapäi jätta tundus südametu, liiatigi keeldus koer saavutatud kuninglikust positsioonist — rohketest hellitustest ja pehmest nahkdiivanist — loobumast. Lõpuks õnnestus koer vorsti abil siiski mikrobussi meelitada ja peakorraldaja sõidutas ta Krabi küla ja Korneti vahele jäävale Eesti-Läti piirile. Seal võttis bussist väljunud koer kohe koduse lõhna üles ja sörkis rõõmsalt saba liputades Korneti poole.

Takkajärele uurimistööd tehes ja teiste kogemusi kuuldes ilmnes, et koera rännuhimu on teda ka varem sekeldustesse viinud. Temast avaldati sügisel Lõunalehes isegi artikkel, mis rääkis, kudas ta Krabi küla elanike abil tagasi koju saadeti. Krabi asub aga Kornetist vaid kaheksa kilomeetri kaugusel — seekord oli vapper peni ette võtnud eelmistega võrreldes ikka väga võimsa rännaku!