Miks mu koerale kooli vaja on?

Copy
Foto: unsplash.com

Sageli peab loomaomanik elementaarseks, et koer oskab õue küsida, ei haugu teiste peale, on külalistega sõbralik, aga peletab vargad ära. Eeldatakse, et juba kutsikana teab ta, mida tohib närida, mida mitte ja oskab vajadusel õue küsida. Tegelikult puuduvad koertel sellised algteadmised ja kõik see tuleb neile selgeks õpetada.

Nii nagu käivad inimesed koolis, peaks kool olema iseenesest mõistetav ka koera jaoks. Isegi kui paned kutsikale nimeks Lassie või Rex, ei tea ta tegelikult, kuidas viisakalt külaliste seltsis käituda, laste juuresolekul olla, teiste koertega mängida, reeglitest kinni pidada ja puhtust hoida. Võid võtta ju hundikoerakutsika lootuses, et kui ta suureks kasvab, saab temast tubli koduvalvur, aga kui ta oma inimesi usaldab, siis kuidas ta järsku võõraid umbusaldada oskaks? Sageli ei oska algaja loomaomanik ka koera kehakeelt ja signaale mõista, rääkimata sellest, et koera õpetada. Seetõttu on koertekool väga vajalik.

Oma nime ja silmkontakti omanikuga võib koer ruttu selgeks saada. Tihti arvatakse, et kui lemmik on õpetatud sitsima, istuma või käppa andma, siis sellest piisabki. Kui aga koer juba sõnadele „seis“ või „siia“ ka pärisealt reageerib, võib see teinekord teda eluohtlikust olukorrast päästa. Näiteks juhul, kui ta peaks autotee poole jooksma. Kindlasti on olulised ka käsklused „anna!“ ja „ei (tohi)!“, kui koer peaks hammaste vahele haarama midagi, mida ta tegelikult närida ei tohiks, näiteks jalanõusid või väikseid kanakonte.

Käsud ja keelud sõltuvad muidugi palju pere elukorraldusest ja koera iseloomust. Koerale, kes üldse ei haugu, ei ole mõtet õpetada selgeks käsklust „vait!“ või „tasa!“. Samas on see kindlasti oluline koerale, kes õues iga teise looma peale või ukse tagant samme kuuldes urisema ja haukuma hakkab. Eriti kui elate korteris, sest nii rikub pidev lärm naabrite rahu.

„Ma ei hakka ju temaga näitustel käima“

Vahel proovivad loomaomanikud kodus iseseisvalt oma neljajalgset koolitada, kuid kooli puhul on eeliseks see, et seal õpitakse teiste koerte juuresolekul. Kui treenida oma looma individuaalselt, ei pruugi käsklused hiljem teiste koerte seltsis töötada. Teisel juhul leiab omanik, et kui koeraga näitustele minna ei plaanita, siis pole koolil ka mõtet. Pigem ongi ju koer võetud lihtsalt seltsiks. Tegelikult õpetab koertekool lisaks koerale ka omanikku. Ehk teisisõnu: koertekoolis õpetab treener omanikule, kuidas oma lemmikut õpetada.

Koolis õpetatakse enda koera mõistma ja temaga suhtlema. Kogenud arstid räägivad kutsika tervisest ja selle hoidmisest, aga ka sellest, kuidas õigesti oma lemmikut toita ja tema arengut toetada. Abi saab ka siis, kui muretsed selle pärast, kuidas koer üksi kodus hakkama saab. Niutsuvat ja ema igatsevat kutsikat tahaks küll enda läheduses hoida, et teda lohutada, kuid kui ta järsku kuuekuune on, on ta harjunud sellega, et inimene alati olemas on. Nii on edaspidi palju raskem koerale selgeks teha, et vahel peab ta ka üksi olema.

Ehkki aastatega tekkinud harjumisi on hulga keerulisem ümber õpetada kui kutsikale juba kohe algul midagi selgeks teha, pole see võimatu. Pigem hoiavadki pidevalt uued käsklused ja sotsiaalsed reeglid koera mõistuse tervena. Uued väljakutsed kogu koera eluaja jooksul aitavad tal jääda elujõuliseks ja arukaks. Kui sotsialiseerimisega aga varakult alustada, harjub koer teiste loomade ja muude väliste ärritajatega varem ära.

Copy
Tagasi üles