Millised parasiidid ohustavad Eestis elavaid lemmikloomi?

, PetCity loomaarst
Copy
Foto: Jaromir Chalabala / PantherMedia / Jaromir Chalabala / Scanpix

Loomaomaniku ülesanne on oma karvane sõber tervena hoida ning üks oht, mille eest lemmikut kaitsma peab, on erinevad parasiidid. Millised neist meie lemmikloomi ohustavad, räägib PetCity loomaarst Gerlin Järvela.

Parasiidid, kes meie lemmikloomi ohustavad võime jagada põhimõtteliselt kaheks: sise- ja välisparasiidid. Välisparasiidid elavad looma nahal ja karvades, tekitavad sügelust ja ebameeldivat tunnet ning võivad põhjustada karvakadu. Tihti võib olukord olla nii hull, et tekkida võib nahapõletik ja muud tõsisemad probleemid, kuna loom ei suuda oma kratsimist lõpetada. Levinumad välisparasiidid Eestis on kirbud, puugid, lestad, harvem ka väivid ja täid.

Välisparasiidid

Kirbud on tüütud parasiidid, kes eelistavad küll looma kehal olemist, kuid võivad ka inimesele külge hakata. Loom võib need saada ka väliskeskkonnast. Kirbud tekitavad tugevat sügelust ja nahaprobleeme ja võivad ka allergiat põhjustada. See tähendab, et piisab ühest kirbuhammustusest ja loomal tekib juba üle keha sügelus ja allergianähud.

Kirpe saab ennetada regulaarselt kirbutõrjet kasutades. Enamasti tuleks seda teha alates soojade saabumisest kuni esimeste külmadeni. Seda kui tihti kirburohtu panema peab, oleneb sellest, millist preparaati kasutatakse ning see tuleks läbi arutada veterinaariga. Kõige mugavam on kasutada spetsiaalseid kaelarihmasid või turjale pandavaid täpilahuseid. 

Kui sobiv ja toimiv ravim on leitud, soovitan selle juurde ka jääda ning mitte katsetada erinevaid. Kui lemmik on juba kirbud saanud, siis ei pruugi ainult täpilahus või rihm piisav olla ja vajalik võib olla ka pesu ning keskkonna korralik puhastus. Keerulisemal juhul peab ette võtma kogu kodu põhjaliku puhastuse. Kuna kirp on paelussi vaheperemees, siis tuleb kirpude korral kindlasti teha loomale ka ussikuur. Igal juhul on lihtsam ja odavam kirpe ennetada.

Lestad

Kui kirbud on sellised parasiidid, keda on võimalik ka palja silmaga näha, siis lestasid me ise enamasti näha ei saa. Nende diagnoos pannakse tavaliselt loomakliinikus peale seda, kui looma nahalt on võetud proov ning seda mikroskoobi all vaadatud. Lesti, mis selliseid probleeme valmistavad on erinevaid, kuid üks on ühine — nendega tabandunud loom on suurtes vaevustes ning lestadest lahti saamine võib olla pikk ja raske protsess.

Tuntumad lestad, kes meie lemmikloomadele Eestis liiga teevad on näiteks süüdiklestad, kes põhjustavad kärntõbe. See parasiit elutseb ka rebastel ja just selle järgi inimesed seda ka teavad. Tabandunud rebased on suures osas karvutud, nahk väga halvas olukorras ja näevad juba kaugelt haiged välja. Sama lest, kes haigust rebastel (ka kährikutel ja huntidel) tekitab, hakkab ka koertele külge. Selleks ei pea koer rebasega otseselt kontaktis olema ja võib parasiidi üles korjata ka sealt, kus rebane on üle käinud.

Süüdiklesta raviks on samuti olemas turjatilgad, mis väga hästi aitavad. Igasuguse tugeva sügeluse ja nahaprobleemide korral tuleks pöörduda loomakliinikusse, kus tehakse vajalikud proovid ja jõutakse diagnoosini. Sügelislest ja tema põhjustatud probleemid ilma ravita ei möödu. Väga harva võib süüdiklest nakatada ka inimesi ja kasse.

Teise lestatüübina on meie mail esindatud vagellestad, kes elavad looma karva folliikulis. Enim on ohustatud kutsikad ning immuunpuudulikkusega koerad. Kassidel esineb probleem pigem väga harva. Kuna haigestumine on sõltuv koera immuunsusest, siis tervel koeral, kes demodikoosiga kokku puutub ei ole ohtu nakatuda. Küll aga võib nakatumine toimuda ema ja kutsikate vahel.

Meeles peab pidama, et vagellest on tegelikult olemas ka terve looma nahal ja see ei põhjusta mingeid probleeme. Probleem võib tekkida siis, kui looma immuunsüsteem saab pärsitud. See võib juhtuda näiteks mõne ravimi saamisel, mis immuunsüsteemi nõrgestab, samuti tõsisemate haiguste korral, aga tihti ka väga kehvade pidamistingimuste ning puuduliku söötmise korral.

Kutsikad nakatuvad emalt saadud vagellestaga seetõttu, et nende immuunsüsteem ei ole veel välja arenenud. Demodikoosi korral ei pruugi sügelus olla väga tõsine, kuid siiski näeme karvakadu, naha paksenemist, naha põletikku jne. Esimene asi ravi juures on kindlasti välja selgitada algpõhjus ning see eemaldada. Edasine ravi sõltub juba väga palju konkreetse looma olukorrast ja sümptomitest.

Üsna sagedasti esineb kassidel ja ka koertel kuulmelesta ehk kõrvasügelislesta. Neid samuti palja silmaga kodus ei näe, kuid iseloomulikuks on see, et loom sügab tugevalt kõrvu, kõrvades on näha palju tumedat mustust ja loom on nähtavalt häiritud, kuna kuulmelestad tekitavad tugevat kihelust. Kuulmelesta on kliinikus üsna lihtne diagnoosida. Samuti ei ole ravi keeruline, kuid vajab järjepidevust. Ilma ravita kuulmelestast lahti ei saa ning kuulmelestad on otsesel kokkupuutel väga nakkavad.

Kõõmalesta korral näeb omanik looma nahal nö kõndivat kõõma, kuna kõõmahelbeid see lest liigutab. Ka kõõmalest põhjustab loomadel tugevat sügelust ning vajab ravi.

Väivid ja täid

Väivid ja täid on parasiidid, keda esineb pigem harva. Väivid kahjustavad lemmiku karva ja nahka. Oluline on meeles pidada, et väivid on paelussi vaheperemeheks. Kui lemmikul on väivid diagnoositud, tuleb kindlasti läbi viia ka ussikuur. Üsna tihti võivad täid ja väivid esineda samaaegselt.

Välisparasiidid on soovimatud külalised meie lemmikutel ja enamasti põhjustavad ka palju ebamugavust nii meie loomadele kui ka meile endile. Selle tõttu on nende ennetamine märksa lihtsam ja odavam kui hakata tagajärgedega võitlema. Regulaarne parasiiditõrje hoiab enamasti mured ära. Kui siiski kahtlustad, et sinu lemmikut mõni parasiit vaevab pöördu kindlasti oma loomaarsti poole. Mida varem diagnoosini jõuatakse, seda vähem peab loom kannatama ja seda kiiremini saab murest võitu.

Siseparasiidid

Siseparasiite oma lemmikul märgata on märksa keerulisem, kuna loomal ei pruugi mingeid sümptomeid olla. Ometi nõrgestavad siseparasiidid looma organismi ja võivad ka muid hädasid kaasa tuua. Seetõttu on regulaarne siseparasiitide tõrje väga oluline.

Sümptomid, mis võivad viidata parasiitidele, on näiteks seedimisprobleemid, oksendamine ja muutused looma väljaheites. Samuti käitumuslikud muutused nagu loidus, rahutus, kõhu ja päraku ümbruse tihe lakkumine. Kuigi need parasiidid enamasti looma organismist välja ei tule, siis tasub alati oma lemmiku väljaheiteid koristades neile pilk peale visata, et seal midagi näha ei oleks. Kuna paljud loomade siseparasiidid on nakkavad ka inimesele, siis võikski see olla parim motivaator oma loomale regulaarset parasiiditõrjet teha ning alati väljas käies looma järelt koristada, et võimalikud parasiidid kodukeskkonda ei satuks.

Solkmed

Kõige sagedamini näeme kassidel ja koertel solkmeid, kes on ümarussid. Täiskasvanud solge elab looma soolestikus ja muneb oma eluajal rohkem kui sada tuhat muna. Need munad, jõudes väljaheidetega väliskeskkonda, muutuvad sobivates tingimustes nakatamisvõimelisteks. Kuna loomad käivad õues ikka teiste loomade lõhnu mööda ja nuusivad teiste väljaheiteid, siis nii jõuavadki need nakatumisvõimelised munad teiste loomade organismi ja ring hakkab uuesti peale.

Nakkus võib levida ka inimestele, näiteks pinnase kaudu, mistõttu on eriti ohus väiksed lapsed, kes õues või liivakastis midagi suhu panna võivad. Samuti võib inimene saada nakkuse otse koertelt ja kassidelt, kelle karvastikku võib olla sattunud nakkuslikke mune. Hoolikalt tasub pesta pesta puu- ning juurvilju.

Nakkus levib ka emalt kutsikatele ja võib seda teha juba tiinuse ajal. See on ka põhjus, miks noortele loomadele tuleb teha tihedat ning regulaarset parasiiditõrjet. Kuna kutsikate ja kassipoegade immuunsüsteem ei ole veel tugev ning välja arenenud, siis ilma parasiiditõrjeta võib olukord muutuda isegi eluohtlikuks.

Paelussid

Lameussidest on meil kõige levinumad paelussid, millest kõige sagedamini esineb koeraviiki. Nii nagu ka teiste siseparasiitide puhul, on ka koeraviigi põhjustatud dipülidioos selline haigus, mida me ei pruugi oma loomal ära tunda. Küll aga tasub olla tähelepanelik, kui tekivad seedehäired ja kõhnumine.

Eriti ohustatud on kutsikad ja kassipojad, kelle areng on neist häiritud ning immuunsüsteemi kujunemine pärsitud. Ka inimene võib endale selle nakkuse saada. Samuti tuleb meelde jätta, et kirbud on koeraviigi vaheperemeheks. Kui oled oma lemmikul näinud kirpe või kahtlustad kirpude olemasolu, tuleks loomale kindlasti teha ka ussikuur.

Laiussid

Laiussiga nakatumine on kõige tavalisem läbi kala. Laiussi võime Eestis saada kaladest, kes on püütud näiteks meie järvedest. Vastsed hävivad kui kala korralikult kuumutada või külmutada. Muud töötlemisviisid nagu kuivatamine ja soolamine vastseid ei hävita. Seega tuleb enne toore kala andmist oma lemmikule kaks korda mõelda. Laiussiga võib nakatuda ka inimene.

Algloomad

Lisaks esinevad meie lemmikutel ainuraksed parasiidid, ehk algloomad. Kõige sagedamini näeme lemmikutel sellist viburlooma, kes põhjustab giardioosi. Sellele jälile jõuda on keerulisem, kuna sümptomid on sellised, et omanik midagi halba ei kahtlustagi. Giardioosi puhul esineb mõõdukas kõhulahtisus, mis tavalistele preparaatidele ei allu. Kuna kõhulahtisus ei ole väga tõsine, siis tihti arvavad omanikud, et pehmem väljaheide on looma eripära.

Tegelikkuses on see olukord siiski pidev koormus organismile. Tegemist on väga nakkusliku haigusega, mis ohustab ka inimest. Inimene ei pruugi nakkust saada vaid loomadega kokkupuutel, vaid ka saastunud vee ja toiduga. Tavapärased ussirohud ei hoia nakatumist ära ega ravi probleemi.

Väga levinud alglooma põhjustatud haigus on toksoplasmoos. Selle levitajaks on peamiselt kassid ning haigus kulgeb enamasti sümptomiteta ja me tõenäoliselt ei teagi selle olemasolust. Inimene võib saada haiguse nii otse kassilt kui ka aiatöid tehes mulla seest, mistõttu on regulaarne kätepesu ülioluline. Inimesed teavad enim toksoplasmoosi selle tõttu, et see ohustab tõsiselt rasedaid ning immuunpuudulikkusega inimesi.

Parasiite on lihtsam ennetada kui ravida

Ka siseparasiitide puhul on kõige parem kaitse ennetus. Seda tuleb teha regulaarselt ussirohtu andes, täiskasvanud looma puhul iga kolme kuu tagant. Kui on tekkinud kahtlus, et loomal võib olla mõni parasiit, siis kolme kuu möödumist ei pea ootama ja ussirohtu võib uuesti manustada. Kutsikad ja kassipojad peaksid kuni kuuenda elukuuni saama ussirohtu üks kord kuus.

Levinud on arusaam, et kassidele, kes õues ei käi ei pea ussirohtu andma. Tegelikkuses see nii ei ole. Toakass võib saada nakkuse erinevaid teid pidi: inimene saab oma jalanõudega parasiitide mune tuppa tuua ning nakkust on võimalik saada näiteks toore kala söömisest. Nagu ülalpool mainitud, siis on parasiite, kelle vaheperemeheks on kirp. Ka kirbud võivad toakassini jõuda ja seeläbi ka siseparasiidid.

Kui toakassile iga kolme kuu järel ussirohu andmine tundub liiga sage, siis üks kuni kaks korda aastas tasub seda siiski teha. Tuleb meeles pidada, et me ei pruugi oma lemmikul mingeid sümptomeid täheldada ja samas on mitmed parasiidid ka meile ohtlikud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles