Eesti üht kuulsamat koera kasvatav Helen Marts: üksi olles tulevad talle ootamatud mõtted pähe
/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/28/11746931t1h6cc5.png)
Inimese hooletusest süttinud tulekahjudest oleme kuulnud kõik, aga kuidas on lood lemmiklooma turvalisusega hetkedel, kui omanik ise kodust eemal viibib? Kuidas kodu enda ja lemmiklooma jaoks turvaliseks muuta kommenteerivad fotograaf Helen Marts ja tema nova scotia retriiver Eddie, kellest on aastaga kasvanud koertemaailmas arvestatav mõjuisik.
Eddie tegemistel hoiab Instagrami vahendusel iga päev silma peal enam kui 21 000 jälgijat ning oma sotsiaalmeediaplatvormi edu kasutavad Helen ja Eddie ka teiste loomaomanike harimiseks. Eddie oli seitsme nädala vanune, kui uue perekonna juurde jõudis. Helen meenutas, et tema esimesed kartused olid seotud justnimelt Eddie ohutusega — kuna koera võtmine oli nii spontaanne, jäi ettevalmistusperiood lühikeseks.
«Olin sellel eluperioodil natuke kurb ja otsisin päikest oma ellu — Eddiest saigi minu päike,» sõnas Helen. Suur rõõm ja puhas entusiasm asendus aga peagi arusaamisega, mida koera võtmine tegelikult tähendab. Helen tunnistas, et karmimatel hetkedel oli ta pisarates ja ebakindel, kas selle suure vastutusega ikka hakkama saab. Kas kodu on ikka piisavalt kindel koht? Kas juhtmed jäävad ette? Millised lahtised asjad osutuvad ohtlikuks? Mis juhtub, kui pliit kogemata tööle läheb?
Eddie kutsikapõlves sai nii mõnigi juhe läbi näritud ja tapeet maha tõmmatud. Kõik juhtus hetkedel, kui Helenit kodus ei olnud. Eddie tegi sellistel juhtudel tüüpilise mina-olin-puu-otsas-kui-pauk-käis näo. See probleem lahendati stuudiotüüpi toaga, mille ette sai beebivärav. Avaras toas sai Eddie toimetada hetkedel, kui pererahvas pidi kodust ära olema ning teistest tubades lahtiseid juhtmeid enam ei leia.
Ometi oli Helenil jätkuvalt mure Eddie turvalisuse pärast. «Kuna elame üüripinnal, puudus meie Kalamajas asuva puumaja korteris suitsu- ja vinguandur. Samuti ei olnud me ammu lasknud üle vaadata oma elektrijuhtmeid, korstnat ja lõõri.» Turul ringi vaadates jäi Helenile silma suitsu- ja vinguandur Nublu, mis teavitab suitsust või vingugaasist alarmiga, kuid annab ohusignaali ka kokkulepitud kontaktidele ja saadab päästjad vajadusel olukorda kontrollima.
«Kaalusime erinevaid variante, aga mis saakski olla vahvam kui võtta oma kutsule seltsi teine «kutsu». Tänu sellele oleme targemad ja tublimad ning kodu on lemmiklooma jaoks turvaline.» Helen saab nüüd kindel olla, et Eddie on alati hoitud ka nendel hetkedel kui ta peaks üksi koju jääma. «Ma usaldan oma koera, aga loomad on ettearvamatud. Sa võid teda õpetada ja vaadata, kuidas ta tundide kaupa kodus rahulikult lamab ja mängib, aga kui ta üksi on, siis tulevad igasugused ootamatud mõtted pähe,» hoiatas Helen.
Päästeameti andmetel oli eelmise aasta novembri alguse seisuga ohutusnõudeid eiravast lahtise tule kasutamisest süttinud Eestis 239 hoonetulekahju. Külmade ilmadega on kütmise intensiivsus viidud viimse piirini. Hoolimata sellest, et suurem enamus meist on hoolikad ja käivad tulega mõistlikult ringi saab iga viies tulekahju alguse elektriseadmetest või elektrijuhtmetest.
Nendes tulekahjudes on tihti kannatajad ka lemmikloomad, kes peavad vahel tunde üksi koduseinte vahel veetma. Isegi kõige rahulikumad ja hästi kasvatatud koerad võivad igavusest mõne koerusega hakkama saada, see on fakt. Näiteks leidis Lasnamäel paar aastat tagasi aset intsident, kus koer tekitas kortermaja köögis tulekahju. Tõenäoliselt suutis loom vajutada käima pliidi ning kuumuse mõjul süttisid põlema sellel olnud asjad. Sellel lool oli õnnelik lõpp, kuid iga lugu ei pruugi nii lõppeda.