Terve sõja aja elasid Tuglased Tartus ja Darling ustavalt koos nendega. Jõudis endale pesakonna kutsikaid hankida just 1944. aasta kevadeks. Paraku oli see üks raske ja keeruline aeg. Friedebert Tuglas oli parajasti Viljandis ja Elo koeraga üksi Tartus, kui linna tabas märtsipommitamine. Elo on kirjutanud:
«Algas häire. Vilmre ajas mind üles, et väljas on Stalini jõulupuud. Olin varsti riides ja kutsusin ka Darlingut kaasa, kuid ta ei suutnud oma seitsme kutsika juurest lahkuda. Kui trepist alla laskusime, oli nii valge. Kogu aeg kostis pommiplahvatusi. Saime alla mu ämma tuppa, kui neid juba meie otsesest lähedusest hakkas kostma. Keldri tagumisse ruumi pugenud naised kisendasid. Ma kuulsin, kuidas Darling üleval meie magamistoas kõndis – ikka edasi, tagasi – tal oli hirm.