/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2018/04/06/7756841t1h0f7c.jpg)
«Loomakaitsjate kõige suurem mure on see, et nood päästetud elukad kipuvad enesele kätte jääma,» kirjutas Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) juhatuse liige ja loomapäästja Heiki Valner oma blogis. Üheks selliseks näiteks on koer Donna, kes pea aasta aega ühe vabatahtliku juures olnud on, ent nüüd tõesti uut kodu vajab.
Eelmise aasta maikuus kutsuti Valner appi Keila lähedalt Tutermaalt leitud koeraemale ja tema pojale, kes justkui kedagi oodates maantee ääres istusid. Valneriga tuli kaasa ka ELLi Tallinna piirkonnajuht Katrin Kivi, kelle jaoks oli tegu ühega esimestest loomapäästeoperatsioonidest. Kutsikas Bellale leiti kiirelt kodu, ent Donna jäigi Katrini juurde ning elab temaga siiani.
«Mõistagi on nad kokku kasvanud, aga Katrinil polnud plaanigi koera võtta, sest ta elukorraldus lihtsalt ei luba seda,» nentis Valner. «Nimelt elab Katrin kahel mandril korraga ja juba järgmisel kuul peab ta lendama oma Ameerika koju.» Koera mahajätmine või kaasa võtmine pole lihtsalt võimalik ning siiani pole keegi Donna vastu huvi tundnud.
Katrin ise kirjeldab Donnat nii: «Donna on hinnanguliselt 5-6 aastane, sõbralik, leebe ja sõnakuulelik koeratüdruk. Tõeliselt armastab inimesi ja saab suurepäraselt läbi lastega. Vaatamata oma leebele iseloomule on ta hea valvekoer — võõras niisama aiast sisse ei tule, sest Donna suudab ennast päris hirmuäratavaks teha.
Hirmuäratav ja kodu kaitsev esmamulje on aga petlik, sest tegelikult lakub ta su hiljem üle ja pole ohtu ka, et ta kedagi hammustaks.Teiste koduloomadega, v.a. koerad, ilmselt klapib lõpuks hästi, harjumine võib ainult aega võtta. Kassiga on alguses esile kerkinud erimeelsused lahendatud ja täna saavad omavahel kenasti hakkama. Pole küsimust ka, kes kodus boss on, loomulikult kass, Donna ei näe selles aga mingit probleemi.
Donna on vägagi inimese sõber, elanud minu juures tubastes tingimustes ega tahagi üksinda õue jääda. Seetõttu sobib Donna vaid inimesele (perele), kes soovib endale tõelist sõpra, kellega tegelemiseks aega ja tahtmist leitakse. Donna armastab puhata diivanil, ta tahab tegelemist, joosta ja mängida, nagu iga teinegi koer. Eriti meeldivad talle pikad jalutuskäigud metsas. Käsklus «ei» on kellegi poolt väga hästi selgeks õpetatud, istuda oskab ka ning samuti töötab käsklus «siia» .
Teiste koertega ilmselt ei sobi. Võimalik, et kui võtta aega ja on kannatust, siis saaks hakkama ka, aga kindel olla ei saa. Rihma otsas käia ei oska — tirib, mis hirmus ja tal on hämmastavalt palju jõudu. Autoga sõitmist peab samuti harjutama, sest Donna arvab, et ta peab kindlalt istuma esiistmel ning sinna pääsemiseks liigutab mägesid. Autosõit muudab ta ka väga närviliseks ja ülierutunuks. Oletuslikult ehk seetõttu, et eelmine sõit lõppes tundmatus kohas autost mahatõstmise ja mahajätmisega.»
Donna uut kodu valitakse hoolikalt ning keti- ja õuekoeraks teda kindlasti ei anta. Kui soovid Donnale kodu ja armastust tema päevade lõpuni pakkuda, siis võta Katriniga ühendust numbril 58130333 või aadressil katrin.kivi@mail.ee.
