/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
Kui tänapäeval on loomadega seotud õnnetus- ja surmajuhtumite puhul varuks erinevad seadused ja tavad, siis varem see nii ei olnud. Aastaid ei teatud, mida peale hakata kuritegusid sooritanud loomadega ning tihtilugu mõisteti nende üle kohut inimeste normide järgi.
Inimesed on aastatuhandeid neljajalgsetega külg-külje kõrval elanud, pidades neid lemmikute ja farmiloomadena ning viies loomi nende looduslikest elupiirkondadest väljaspoole. Tänapäeva ühiskonnas teatakse, et loomad tegutsevad oma instinktide järgi ning neid ei saa nende tegudes alati süüdlasteks pidada.
Looma surmamine on praegusel ajal üldjuhul variandiks siis, kui viimane inimestele põhjendatult ohtlik on. Varem juhtus aga tihti, et kodanikud võtsid otsustamise oma kätesse ning loomi hukati kõiksuguste kuritegude eest.
Elevant Mary
Sparksi rändtsirkus oli 1916. aastal parajasti esinemas ühes Tennessee väikelinnas, kui nende elevant Mary oma taltsutaja tappis. Taltsutaja oli tööl esimest päeva — tal ei olnud varasemast elevantidega mingit kogemust ning kui Mary tähelepanu tõmbas kõrvale maas olev arbuus, hakkas mees teda metallvardaga peksma. Elevandile see loomulikult ei meeldinud ning oma londi abil lajatas ta taltsutaja maapinnale ja asus talle siis peale.
Tsirkuse juhtkond teadis, et elevandi elu jätkuda ei saa ning nad kuulutasid välja avaliku hukkamise. Mary viidi Erwini linnakese raudteejaama ning kohale toodi kraana eesmärgiga loom üles puua. Kraana küljes olev kett kinnitati ümber elevandi kaela, ent elevandi tõstmise ajal see purunes. Seejärel toodi kohale tugevam kett ning Mary elu lõppes suure rahvahulga silme all.
Baseli linna kukk
1474. aastal munes Šveitsis asuva Baseli linnas kukk muna. Selline vahejuhtum peaks olema võimatu ning kui midagi sellist tänapäeval sünniks, oleks see teadlastele tõeliseks maiuspalaks. Tegu oli aga 15. sajandiga ja loomulikult leidsid inimesed, et munev kukk oli saatana sigitis. Loodusseaduste vastu käinud kukk põletati elusalt ning tema kehast leiti veel kolm muna.
Tol ajal usuti, et kuke poolt munetud munast sirgub deemonlik kana ja draakoni hübriid ning kukemune kasutasid nõiad oma musta maagia jaoks. Tänapäeval arvatakse aga, et kuke näol oli siiski tegu kanaga, keda tema välimuse tõttu kukeks peeti, sest ajalooallikates teisi munevaid kukkesid ei leidu.
Idaho kaimankilpkonn
2018. aasta märtsis vapustas loomakaitsjaid Idaho kooliõpetaja Robert Croslandi käitumine. Crosland leidis, et omnivooride tutvustamiseks sobilik viis oli haige kutsika kaimankilpkonnale söötmine. Klassiruumis olnud õpilaste sõnul hammustas kilpkonn kutsika pooleks ning tegu polnud esimese korraga, mil Crosland kilpkonnale söömiseks väikeloomi pakkus.
Kohalikud võimud konfiskeerisid kilpkonna ning eutaniseerisid looma koheselt. Kui uudised Croslandi käitumise kohta levima hakkasid, hakkas kool saama sõimukirju ja lapsevanemad nõudsid õpetaja vallandamist.
Lavigny emis
1457. aastal kukkus Prantsusmaal Lavignys elav väikelaps mänguhoos sigade aedikusse. Aedikus olnud emis ja kuus näljast põrsast pidasid teda toiduks ning kui lapse vanemad välja ilmusid, oli nende järeltulija puruks kistud.
Tolleaegsed seadused nägid ette, et loomi ei tohtinud hukata ilma kohtuprotsessita ning seetõttu sai emis kaela süüdistuse mõrvas. Kohus otsustas sea hukata, ent põrsad ellu jätta põhjendusega, et nad imiteerisid lihtsalt oma ema käitumist.
Härra Potter ja tema koer
Pikki aastaid nägid seadused ette, et zoofiilia korral olid süüdi nii inimene kui ka loom. Ajaloost on teada mitmeid juhtumeid, mille tagajärjeks oli mõlema osapoole surm tuleriidal.
Üheks selliseks näiteks oli keegi härra Potter, kelle koletu tegu oli šokiks kõigile linnaelanikele, sest mees oli tõeliselt jumalakartlik ning pühendunud kirikukülastaja. Potteri naine tunnistas üles, et ta oli näinud meest perekonna koera vägistamas. Potter palus oma abikaasalt vabandust ja poos koera üles, ent kui võimud asjast teada said, hukati nii Potter ise kui ka hulk sigu, lehmi ja lambaid, keda mees seksuaalselt rünnanud oli.