Maailma surmavaim kaslane on armsam, kui arvata võiks

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: By Charles Barilleaux from Cincinnati, Ohio, United States of America (Suspicious Black-Footed Cat) [CC BY 2.0], via Wikimedia Commons

Pudikass on armsa nime ja olekuga, ent seda kiisut kallistama tõtata ei ole just mõistlik. Tegu on nimelt maailma surmavaima kaslasega, kes on samas ka väikseimate metskasside nimekirja eesotsas.

Kui mõelda surmavast kaslasest, tulevad tõenäoliselt igaühe kujutluspilti esimese hooga lõvid või tiigrid, kes oma saaklooma ühe hammustusega tapavad. Tõde on sellest aga vägagi kaugel, sest tegelikult on kõige efektiivsemad tapjad pudikassid, kelle jahikäikudest on edukad lõpuga lausa 60 protsenti.

«Pudikassid on väikesed karismaatilised tapjad,» ütles loodusteadlane Alex Sliwa. «Vaatamata oma armsale välimusele ja pisikesele kehale on nad külmaverelised ja ülitäpsed kütid.»

Vaid Aafrika lõunaosas elavad pudikassid on oma mõrtsukalikust käitumisest hoolimata väga tagasihoidlikud ning seetõttu on nende jälgimine teadlastele seni raskusi valmistanud. On aga teada, et need valdavalt öise eluviisiga metsikud kiisud toituvad peamiselt pisiloomadest ja -lindudest, ent ei ütle ära ka kahepaiksetest, roomajatest ja selgrootutest.

«Pudikasside unikaalne kehamuster teeb nad leopardisarnaseks ning see ei ole nende kahe liigi ainuke ühine tunnusjoon,» ütles Lõuna-Aafrika Vabariigi metsloomaspetsialist Nicci Wright. «Ka pudikassi jahistiil ning käitumine meenutavad leoparde — nad on üllatavalt atleetlikud, üksildased ja tugevad kassid.» 

Ühe öö jooksul võivad pudikassid jahil käia lausa 14 korda ning kui nad parajasti toiduotsinguil ei ole, peituvad nad tühjadesse urgudesse, et seal ohutult puhata. Pudikassid on ohustatud liigi staatuses ning Aafrikas on nende kaitseks vastu võetud mitmeid seadusi. Kuid isegi need ei kaitse pisikesi kaslasi täielikult ning üha enam nende elupiirkondadest on muudetud põllumaadeks. «Ainus viis seda väikest kütti kaitsta on inimeste harimine ja nende teadlikkuse tõstmine,» nentis Wright ning lisas, et see on ainus viis, kuidas seda üldsusele vähetuntud, ent sellegipoolest võrratut kaslast päästa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles