Viimsist Meriväljale kosja tulnud koer tekitas pererahvale palju pahandust

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: panthermedia.net / Cora Müller / Scanpix

Nädalapäevad tagasi läksid pereema ja -tütar kella seitsme paiku Meriväljal koju. Aeda sisse saada neil aga ei õnnestunud, sest aiast vaatas vastu suur Saksa lambakoera välimusega loom, kes oma olekuga tulijaid selgelt ei aktsepteerinud. Prooviti küll nii- ja naapidi, aga ei miskit. 

Pere oma lemmik, emane koer, oli samuti aias, aga hoidis end tagaplaanil. Pärast ebaõnnestunud katseid olukorda lahendada otsustati kutsuda loomapüüdja, kellega koos õnnestus emal-tütrel aeda ja sealt koos oma koeraga tuppa pääseda. 

Loomapüüdja asus tööle, kuid võõrast koera kätte ei saanud. Pärast üle tunni kestnud tulutut tööd otsustas ta minna hankima abiväge. Kutsumata külaline rahunes ja kuigi teda akna kaudu koduteele minekule kehutati, heitis terrassile pikutama. Mõne aja pärast saabus teinegi loomapüüdja. Kahekesi madistati aias mitu tundi, kuni lõpuks, pärast ligi viis tundi kestnud aktsiooni saadi väsinud «peigmees» kätte.

«Peigmehe» omanik jõudis Viimsis asuvasse koju kell kuus õhtul ja avastas koera kadumise. Millise jõuga suudab koer välja murda kahekordsest traattõkkest – esiteks kahemeetrine koeraaedik ja siis kinnistu aiale kinnitatud kõrge traatkaitse – see on perenaisele siiani arusaamatu. Kohe pani ta sotsiaalmeediasse üles teate koera kadumisest. Öösel saabus varjupaigast teade, et koer on leitud ja ootab omanikku.

Haruldane nähtus: mõistlikud koeraomanikud

Munitsipaalpolitsei Pirita piirkonnatöö peainspektori Anne Järve sõnul pole ta ammu nii mõistlike ja vastutustundlike koeraomanikega asju ajanud. «Mõlemad pooled olid arusaajad ja täis tahet olukord igati rahumeelselt lahendada. Kuidas «pruudi-peigmehe» suhted edasi laabuvad, ka sellele lubati lahendus leida. Tore, et meil on koeraomanikke, kes võtavad vastutuse ja otsivad rahumeelseid kompromisslahendusi,» ei ole peainspektor koeraomanike aadressil kiitusega kitsi.

Mis puudutab aga Viimsist Meriväljale pika tee läbinud, varsti kolmeaastaseks saavat «peigmeest», siis tänaseks on ta viidud Muhu saarele paremat koeraelu elama. «Minu Muhus elaval isal suri pool aastat tagasi koer ära ja ta oli kohe nõus meie lemmiku vastu võtma,» selgitas perenaine. «Meie ümbrus on muutunud tiheasustatud alaks ja me ei saa riskida, et midagi samalaadset juhtub. Meie perel on sügavalt kahju oma koerast lahkuda, aga kuulates neid lugusid, mis viimasel ajal koertega juhtunud on, leidsime, et teiste inimeste turvalisuse nimel on nii kõigile parem.»

Munitsipaalpolitsei Pirita piikonnatöö peainspektor Anne Järve sõnul on Pirita-Merivälja piirkonnas hüppeliselt kasvanud intsidendid lemmikloomadega. Tema pika tööpraktika jooksul pole kunagi varem olnud nii hulgaliselt koerte ründeid, jooksus olevaid koeri ja kaebusi naabrite kinnistutel pahandusi tegevate kasside kohta. Kõnealune juhtum on aga paljude ebameeldivate kõrval pigem meeldiv näide.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles