Neljarattaline versus neljajalgne ehk Kuidas Newton Nissanit katsetas

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Madis Sinivee

Spanjel Newton istub oma perenaise jalge ees tänavaserval ja niutsub, just nagu teades, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Ja nii ongi: kohe saab temast Nissani koerapidajatele mõeldud ideeauto X-Trail 4Dogs katsekoer.

Väljastpoolt näeb 4Dogs välja nagu iga teinegi pereauto, ent kui avame pakiruumi luugi, selgub, et Newtonit ootavad ees koeravoodi, veekauss ja masin, mis käpavajutuse peale krõbinaid väljastab. Koer on kui vana rahu ise: sätib end pessa istuma ega tee teist nägugi, kui ta nina ees luugi kinni paneme. Koeraalale paigutatud kaamera abil saab autojuht sõidu ajal oma lemmikul silma peal hoida. Ka Newtonil on autojuhi nägemiseks ekraan, ent ta ei oska või ei taha seda tähele panna ning leiab, et vaade aknast on palju huvitavam. Esimene sõit kulgeb valutult: kurvides paneme tähele, et koeravoodi liugleb nahksisustusel küll veidi ringi, ent Newtonit ei paista see häirivat.

Sama ei saa aga öelda teiste lisavidinate kohta. Esimeseks takistuseks kujuneb kaldtee, mis pakiruumi põranda alt kerge tõmbega välja libiseb. Newton kui väiksemat kasvu koer – siinkohal olgu öeldud, et suurte koerte omanikel ei tasu 4Dogsi poole vaadatagi – uurib seda ühelt ja teiselt küljelt, söandamata peale astuda. Asi ei ole kogemuste puudumises, vaid pigem selles, et kaldtee on isegi temasuurusele ilmselgelt kitsas. Pärast paari maiustustega mõjutatud harjutusvooru tuleb Newton küll juba ise rõõmsalt alla, ent päris sujuvat ülesminekut ta käppa ei saagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles