Mis põhjusel koprad üldse tammi ehitavad?

Kobraste arvukus alati nii suur olnud kui praegu. Umbes sada aastat oli Eestimaal väga suur haruldus, eriti Lõuna-Eestis. Vanade kirjutiste järgi tapeti Liivimaa viimane kobras 1814. aastal. Põhjus, miks neid rahumeelseid ning täiesti taimetoidulisi loomi tapeti, oli inimlik ahnus. Koprale said saatuslikuks eelkõige tema kasukas, ravitoimeline kopranõre ja tema arukus ja kavalus. 

Kopranõrele omistati imepäraseid tervendavaid omadusi ning seda kasutati pea kõikide hädade vastu, kuigi ravimi hind oli üsna soolane ja seda kallimaks läks, mida vähemaks kopraid jäi. Viljandimaal looduskaunis kohas paikneva Kopra talu koduleheküljelt saab lugeda, et 1830. aastal maksis 30 grammi kopranõret Viljandi Apteegis 14 rubla. See oli tol ajal väga suur raha.

Nõnda kestis kobraste arutu hävitamine senikaua, kuni nad mitmel pool juba täiesti hävinud olid ja kobras tervel Euraasia mandril suureks harulduseks osutus. Alles siis hakati mõtlema nende edasisele saatusele. Kehtestati ranged piirangud ja sealt, kus koprad veel säilinud olid, hakati neid tasapisi ka mujale viima ja nendega tühjaksjäänud jõgesid-järvi asustama.

1957. aasta sügisel toodi Valgevenest Eestisse Jänijõele kümmekond kobrast. Sealt levisid nad üsna edukalt ka mujale. 1979. aastal arvas kopra-asjatundja Nikolai Laanetu kobraste arvuks Eestimaal 500 - 600. Praegu peaks neid olema juba 15 000 kandis.

Tänapäeval võib järve ääres või oja kaldal jalutades üsna sageli sattuda puuroigastest ja -okstest kuhilatele - kopratammidele. Milleks on aga kopral vaja üldse tammi ehitada?

Lihtne vastus on, et vesi oleks sügavam ja loomad saaksid omale ehitada pesi, mis oleksid kiskjate eest kaitstud. Pesadele võivad ihuda hammast näiteks karud ning saarmadki. Sügav vesi võimaldab rajada eluaseme nii, et ei see ei oleks metsaelukatele ligipääsetav.

Asudes elama madalamasse veekogusse asuvad koprad seetõttu esimese asjana tammi ehitama. Puuokste ja -tüvede transportimiseks ehitatavasse veealusesse kindlusesse luuakse spetsiaalsed kanalid. Valmis koobastes kasvatavad koprad oma poegi ning elavad turvaliselt talvegi üle.

Teadlasi huvitab, kuidas kobrastel selline käitumine üldse arenes. See võib olla käitumuslik kohastumus, mis kaasnes kobrastel puukoorte järamisega, kirjutab Guardian. Arvatakse, et kobraste osaliselt veelembesed eelkäijad olid samuti puudenärijad ja nemad asusidki veekogudesse eluasemeid rajama peale juhuslikku avastust, et tammi ehitamine võimaldab rajada turvalisema eluaseme.

Veetase kopra elupaigas peab olema püsiv ja seda reguleeritakse ülejooksudega tammides. Tähelepanelikud loomad märkavad kohe, kui veetase pesa sukeldusaukudes on muutunud või kui veevulinat kostab tammis sealt, kus pole ette nähtud. Need on märkideks, et tamm vajab remonti.

Oskus ehitada tamme ja voolavaid veekogusid üles paisutada teeb kobrastest ainulaadsed olendid. Mida koprad teevad oma hammastega, ei suuda teha mitte ükski teine loom ega ka mitte paljaste kätega inimene.

Eestis võib näha 60 - 70 meetri pikkuseid kopratammisid, mis suudavad veetaset tõsta kuni 1,5 meetrit. Nii tammid kui pesad on ehitatud juba läbitöötatud materjalist - ehituseks kasutatakse ainult sellist kraami, mis enam süüa ei kõlba.

Praegu on kobraste arvukus Eestis juba piisavalt suur, et väljasuremisohtu enam karta ei ole. Seda muidugi siis, kui nende küttimisel silm peal hoida ning mineviku rumalustel mitte korduda lasta.

Loe ka: Karjamaal vänderdanud kobras sattus kogemata lehmakarja juhtima