Haigus, mis vaevab paljusid lemmikloomi, kuid mille teket saab ära hoida

Arvatakse, et üle kolmeaastaste koerte ka kasside hulgas on periodontaalhaigust põdevate loomade protsent vastavalt 80 ja 70. See võib esineda kergema vormi – igemepõletikuna või tõsisemal juhul on kahjustunud hammast ümbritsevad koed ja me räägime parodontiidist. Sellisel juhul on hambakivis ja -katus elavate bakterite mõjutusel kadunud hamba kinnitus (ige taandub ja luu laguneb), hammas hakkab logisema, põhjustades ebamugavust ja valu, võivad tekkida nii hambapulbi põletik kui ka juuretipu abstsessid.

Kuidas ja miks tekivad hambakatt ja hambakivi?

Hambakivi teke saab alguse hambakatu tekkest. Hamba pinnale tekib peamiselt glükoproteiinidest moodustunud läbipaistev kelme. Sellele ladestuvad mikroobid, mis kinnituvad tugevasti hambale. Kahe-kolme päeva möödudes on üksikutest mikroobidest saanud kolooniad, moodustades hambakatu.

Katt ladestub peamiselt hammaste vahele ning igemepiirkonda. Süljes ja igemetaskus sisalduvate kaltsiumisoolade toimel muutub katt kõvaks (mineraliseerub) – katust saab hambakivi, mida ei ole võimalik koduste vahenditega enam eemaldada.

Üks gramm hambakattu sisaldab kuni 300 eri liiki bakterit. Igeme piiril pesitsevad bakterid põhjustavad igemepõletikku, aga igeme alla pugenud hambakatt tekitab sügavaid taskuid, kus on suurepärased tingimused anaeroobsetele bakteritele ja need hakkavad kiiresti paljunema.

Bakterite eraldatavad mürkained hakkavad igemeid ärritama ning kutsuvad esile organismi kroonilise põletiku, hammaste kinnituskoed ja hammast kinni hoidev luu hakkavad lagunema ning hävivad. See on juba pöördumatu protsess. See tähendab, et juba väljakujunenud hamba kinnituse kadu ei ole võimalik ümber pöörata ja kinnitust taastada. Seda saab loomaarst õige raviga nagu hammaste professionaalne puhastamine (loomadel kindlasti anesteesias) ja kahjustatud või väga logisevate hammaste eemaldamine ning koduhooldusega (harjamine) ainult peatada või pidurdada.

Suus olevad bakterid pääsevad vereringesse ja põhjustavad põletikku ja nekroosi näiteks maksas, südames ja neerudes. Hingamisteedesse sattunult võivad tekitada aspiratsioonipneumooniat. On suurenenud risk haigestuda diabeeti.

Periodontiit tähendab valu ja ebameeldivust loomale ja tugevat koormust tema organismile. Väikesekasvulistel koertel on periodontiidi tagajärjel tekkiva luukao tõttu täiesti reaalne oht alalõualuu murruks.

Kasse ohustab eelkõige periodontiit ja kassidele iseloomulikud haigussündroomid on krooniline gingivostomatiit ja kasside odontoklastilised resorptsioonikahjustused. Neist kahe esimese profülaktikas ja ka ravis on oluline vältida hambakatu ladestumist. Kolmanda puhul on enamasti abiks vaid kahjustatud hamba eemaldamine, kuna hammaste lagunemine selle haiguse puhul pole peatatav.

Diagnoosimine ja profülaktika

Periodontiiti ei ole sageli sugugi lihtne diagnoosida, ehkki tüüpiliselt kaasneb haigestumisega halb hingeõhk, punetavad igemed, vahel ka verejooks suust ning suu kraapimine. Aga võib olla ka nii, et ärkvel olevale loomale suhu vaadates ei ole midagi märgata, sest kahjustus esineb vaid ainult paaril hambal, mis esmapilgul tunduvad suhteliselt korras olevat. Röntgenpildistus ja spetsiaalse sondiga igeme kinnituse kontroll üldanesteesias patsiendil aga võivad anda hoopis teise pildi.

Teadusuuringutega on tõestatud, et kõige tõhusam viis hambakatu ja -kivi ladestumist pidurdada ja igemete tervist hoida (ehk siis hamba kinnituse pöördumatut kadu vältida) on just hammaste harjamine. Seda nii inimesel kui ka koeral ja kassil.

Igapäevase hambapesuga on võimalik ära hoida 80–90 protsenti ladestuvast hambakatust. Kui igemepõletik on juba käes, siis ravitulemuse saamiseks tuleks harjata hambaid iga päev. Mõningat kasu on ka ülepäevasest harjamisest, veel harvem harjamine mingit piisavat mõju ei avalda.

Ideaalne oleks kasvatuse mõttes harjutada looma hammaste harjamisega juba varases kutsika- või kassipojaeas. Nii nagu tuleks talle õpetada ka muude protseduuride talumist (kõrvapuhastus, küüniste lõikus jne). Samuti peaks vaatama loomale regulaarselt suhu – nii saab tervislikul seisundil silma peal hoida ja probleemid ei tule halva üllatusena staadiumis, kus nende parandamine on juba keerulisem. Varakult alustamine on eriti oluline kasside puhul, sest pojana õpivad nad seda kenasti, täiskasvanuna alustades nõustub sellega aga vähem kui kolmandik kasse.

Kasutada tuleks pehmet harja, kas siis spetsiaalselt koerte või kasside oma (suuruselt sobivat) või inimlaste harja. Hambapasta peab olema samuti spetsiaalselt loomade oma. Inimeste pasta alla neelamisest võib loom mürgistuse saada.

Kui looma hambumus on korras, hambad puseriti pole ning on näha, et kattu ei kogune, siis ei pruugi tõesti hambaharja kasutada. Võib piirduda närimismaiustega.

Suuhügieeniks ja hambakivi/gingiviidi/periodontiidi profülaktikaks kasutatakse ka spetsiaaldieete (vähendavad katu ladestumist umbes 20–30 protsenti) ja suuõõnegeele, loputusvedelikke ja söödalisandeid (vähendavad katu ladestumist umbes 40 protsenti). Tark on alati loomaarstilt nõu küsida, mida valida!

Loomaomanik peaks vaatama regulaarselt oma looma suud ja hambaid. Isegi sellisel juhul, kui hambakatu probleemi ei esinegi. Ikkagi peab kontrollima, kas on midagi, mis võiks olla sekkumist vajav (hambakivi, igemete punetus, veritsus, halb suulõhn, puuduv, murdunud, muutunud värvusega või valesti paiknev hammas, ära tulemata piimahammas jne).

Ära tulemata piimahambad, mis on jäävhambast paarilisega kõrvuti, soodustavad hambumusvigade väljakujunemist (millest mõni võib olla loomale väga valulik), hambakivi ladestumist ja seega ka periodontiiti. Seega tuleks need loomaarstil kiiresti eemaldada lasta.

Kui hambakivi on juba tekkinud, siis saab seda eemaldada loomal vaid üldanesteesias. Igeme alt ja igemetaskutest ei ole võimalik hambakivi ja kattu muidu kätte saada, olgu tegemist nii rahuliku ja hea loomaga kui tahes.

Ainult hambakivi professionaalse eemaldamisega ja seejärel hammaste poleerimisega anesteesias, spetsiaalvahendeid kasutades, on võimalik saavutada ravitulemus ja sile pind, kuhu uuel katul on palju raskem kinnituda.

Esimese suuhügieeni ja hammaste alase konsultatsiooni peaks loomaomanik saama juba esimestel vaktsineerimisetel ja kutsikate eelkoolis. Seal õpetatakse ka õigeid võtteid, et loom lubaks suud ja hambaid vaadata ning hambapuhastusega algust teha. Edaspidi vaatab loomaarst suuõõne üle iga-aastase tervisekontrolli käigus.

Loe veel: Seitse märki, et koeral võib olla stress