Signe Lahtein: võõra inimesega meie koer jalutama ei lähe

Signe ja Ginger.

FOTO: Erakogu

Ajakirjanik ja «Kodutunde» saatejuht Signe Lahtein peab end pigem koerainimeseks ning tal on elu jooksul olnud mitu koera. Praegu kuulub tema perre prantsuse buldog Ginger, kes võib vahel üsna tujukas olla. 

Lemmiku nimi/nimed: «Piiga nimi on Ginger. See nimi oli talle juba sünni-kennelis pandud. Algul ma natuke kahtlesin, et äkki on igapäevaseks kasutuseks natuke võõras ja keeruline, aga harjusime ruttu. Ginger pole loomu poolest mingi «helbeke». Ta on väga kange ja iseteadlik. Näiteks võõras inimene temaga jalutada ei saa – ta usaldab ainult omasid. Pissihäda võib ju olla, aga võõrastega ta lihtsalt pole nõus seda asja ära lahendama!»

Lemmiku vanus: «4-aastane.»

Lemmiku tõug: «Prantsuse buldog. Valisime selle tõu teadlikult. Elame ju korteris, seega valisime ikka selliste pisemate tõugude hulgast ja väga oluline oli see, et ta poleks väga valjuhäälne. Olen elanud majas, kus naabritel oli koer, kes palju haukus ja öösiti ulgus – ja ma ei soovinud oma toredatele naabritele samasugust saatust! Mul on varem olnud bokseritüdruk, kes oli nii suurepärase iseloomuga, et ilmselt just mälestus temast tekitas minus veendumuse, et emane koer on õige valik.»

Kuidas lemmiklooma leidsite? «Leidsime Gingeri interneti kaudu kennelist.»

Kas omanik valib lemmiklooma või vastupidi? «Ma vist ei oska asjasse nii filosoofiliselt suhtuda. Kui oleksin tol aprillipäeval nelja aasta eest astunud sinna kutsikapessa ja mulle oleks n-ö minu omana tutvustatud mõnd teist kutsikat, armastaksin täna ilmselt teda ega kujutaks kedagi teist ettegi. Aga juhtus, et meile sattus Ginger ja nii lihtsalt on.»

Miks just koer? «Olen vist pigem koerainimene. Tunnistan ausalt, et kasside komme kõndida näiteks söögilaual jms kohtades mulle väga ei sümpatiseeri. Ka koer ei pea minu meelest magama peremehe ja perenaise vahel, pea padja peal. Ma väga armastan oma Gingerit, aga ta on ikkagi koer, mitte laps. Mäletan hästi, kui hukkamõistva näoga vaatas mind kunagi üks koerasõber, kui ütlesin, et minu koer ei käi voodis ja diivani peal – teda pole kutsikast peale sinna lubatud ja ta ei ilmuta ka mitte mingit soovi sinna pääseda. Ma ise ei tunne, et ma sellega oma looma ahistaks, vastupidi – temaga mängitakse ja teda kallistatakse palju. Aga seda saab ju teha ka põrandal või kuidas?

Üks koeratreener ütles kord, et koertel puuduvat solvumise emotsioon. Mina julgen selle ümber lükata, sest meie koer solvub ikka väga teatraalselt! Aga sama teatraalne on ka tema suur armastus. Ta võib silmi pilgutamata istuda mitu minutit ja vaadata oma jumaldatud perenaist. Nagu koerakuju! Ja muidugi – ta on kindel, et kõik külalised tulevad alati just tema pärast ja tema juurde. Ta jumaldab külalisi! Ta istub neile igaks juhuks jala peale, et nad taeva pärast ära ei läheks.»