Kas kassid maanduvad alati käppadele?

FOTO: Caters News Agency

Ilmselt olete kuulnud väidet, et kassid maanduvad alati käppadele. Kassidel on tõepoolest gravitatsiooniga eriline suhe, kuid see ei tähenda, et iga maandumine läheks ohutult.

Enamasti maanduvad kiisud käppadele, kuid olulist rolli mängib asja juures see, kui kõrgelt kass kukub. Kassid on suutelised oma keha kukkumise ajal pöörama nii, et nad maanduksid käppadele ja seda oskust on täheldatud juba kõigest kolmenädalastel kassipoegadel, kirjutab Mother Nature Network.

Kassi keha kukkumise ajal

Kassidel paikneb sisekõrvas tasakaaluelund, mis tegutseb kui kiisu tasakaalu- ja orientatsioonikompass, et kass teaks alati, mis pidi ta paikneb. Kukkuv kass teeb kõigepealt kindlaks, kus on maa ja kus taevas ning siis hakkab ta oma pead pöörama, et näha, kuhu ta maandub. 

Järgmisena tuleb mängu kassi selgroog. Kasside selgroog on ainulaadse struktuuriga, neil puudub rangluu ja kassil on kokku 30 selgroolüli. Kassi selgroog võimaldab kiisul end kukkumise ajal liigutada ja õige asend leida.

Seejärel seab kass oma esikäpad paika nii, et need oleksid näo lähedal ja kaitseksid nägu löögi eest. Kui kass maandub, võtavad käppades olevad liigesed löögi enda peale. 

Kõik kukkumised pole võrdsed

See, et kass suudab end kukkumise ajal pöörata ja maandumiseks õige asendi leida, on kahtlemata muljet avaldav, kuid see ei tähenda, et kukkumised oleksid alati kassidele ohutud. Kipub nii olema, et kassid, kes kukuvad kõrgemalt kui viiendalt korruselt, saavad vähem vigastusi kui need, kes kukuvad madalamalt. Mida pikem on kukkumine, seda rohkem on kassil aega oma asendit muuta.

1987. aastal viis New Yorgi loomameditsiinikeskus läbi uurimuse, milles analüüsiti kasse, kes olid kõrgelt kukkunud. Kuigi 90 protsenti kassidest jäid ellu, olid enamikul neist tõsised vigastused. Kusjuures surma said enamasti need kassid, kes kukkusid madalamalt (korrustelt 2-6).