R, 18.09.2020

Lugeja kirjutab: kassikohviku endise elaniku Susser-Vusseri põnev elulugu

Susser-Vusser ja sõber Munchkin.

FOTO: Erakogu

Maarja-Liisa võtab lugejamängust osa koos kass Susser-Vusseriga, kes on elus nii mõndagi läbi elanud. Maarja-Liisa saatis meile kiisu värvika eluloo. 

FOTO: Erakogu

Minu nimi on Susser-Vusser. Sündisin umbes kaks aastat tagasi Haapsalus. Elasin seal mõnda aega Haapsalu koduta loomade varjupaigas kuni elu keerdkäigud mind Tallinnasse tõid. Seal oli just avatud kassikohvik! Saatuse tahtel sai seal minustki üks tähtsamaid tegelasi, sest mis kassikohvik see ilma kassideta ikka on! Algas minu elu pealinnas. Patseerisin tähtsalt kohvikus, tervitasin külastajaid, demonstreerisin jõu- ja ilunumbreid ning vahel sain tubli olemise eest preemiatki! 

Kõige enam meeldisid mulle koristustööd – tolmuimeja harja püüdmine, aknapesulapi näppamine ämbrist ja peitmine kohvikusaali, ukse puhastamisel liikuva lapi püüdmine hüpetega  teiselpool ukseklaasi. Armastasin väga mürada ja mängida oma kaaslaste Munchkini ja Karvapalliga. Meeldis ronida külastajate kukile ja teha massaaži. Olin kõigi mängude eestvedaja. Elu oli põnev ja päevad veeresid.

FOTO: Erakogu

Siis aga hakkasin märkama, et inimesed ütlesid lahkudes alati ühte ja sama – oli tore, aga aeg on koju minna! Sõna «kodu» tegi mind üha rohkem mõtlikuks. Enam nagu ei tundunudki elu nii põnev olevat. Aina rohkem puges nukrus hinge... Kus on see «kodu», kuhu kõik lähevad? Hinge puges mingi kummaline raskus…

Seda, et olin tujutu, märkas ka kohvikupersonal. Mulle otsiti ja leiti hoiukodu. Läksingi! Aga... me ei klappinud. Seejärel otsiti mulle kassikohviku kodulehe kaudu päriskodu. Ühel päeval tuldigi mind vaatama. 

Kohviku akna all jäi pidurite kriginal seisma päevinäinud takso. Sellest hüppas välja üks prillidega punapäine plika, tuiskas salli lehvides kohvikusse ja teatas, et tema võtab mu ilma pikema jututa endale! Ma tundsin teda! Ta oli mõned korrad kohvikus käinud. Muutusin tähelepanelikuks.

FOTO: Erakogu

Kuna kohviku perenaist parasjagu polnud, siis kohe kaasa Punapea mind endaga võtta ei saanud. Rahunesime siis kõik natuke ja leppisime kokku, et kohtume õhtul uuesti. Kohtusimegi. Õhtul tuli Punapea koos oma sõbraga. Ka seda sõpra ma tundsin! Oli ju tema Punapeal alati kohvikus tooli istumise alla aidanud, et siis armunud pilke vahetades pannkookidega maiustama ja pärast teineteisele silma vaadates käest kinni hoidma hakata. (Mäletasin seda, sest piilusin neid alati kõrvallaudade alt enne, kui usaldasin lähemale minna!)

Mis siis ikka, mõtlesin ma, seltskond pole paha. Lähen ja vaatan, kas mulle nende kodu meeldib. Oli ju ikkagi 8. märtsi õhtu! Ja mina, kui tõeline härrasmees, võin ju üht Punapead naistepäeval natuke rõõmustada. 

Minu koduks sai väike soklikorter Kalamajas. Algul oli kõik muidugi uus ja hirmutav. Ja maru põnev! Mulle osteti vestike ja mind viidi sellega jalutama. Oi, mida kõike ma ei näinud! Naabrikassiga pidasime kohe tulise vestluse maha. Tema pidas mulle valjuhäälse loengu teemal «Kes on majas peremees» ja mina talle teemal «Viisakus ja heanaaberlikud suhted». Kuulajaid seekord ei olnud.

FOTO: Erakogu

Mulle osteti pesa ja mänguasju ja mul käis külalisi. Otsustasin, et jään Kalamajja, sest siin paistis päris äge elu olevat. Kalamaja kodu oli armas, ainult, et sellisele sportlikule poisile nagu mina jäi pikapeale jooksu-, ronimis- ja hüppamisruumi väheks. Eks minu pärast siis suurem ja avaram korter ostetigi. Õpetasin ise ka natuke, kuidas uut kodu hubasemaks muuta... 

Lõpuks sain teada, mis on kodu, sest mina olen oma kodu leidnud! 

PS: Minu paljud  kohvikuaegsed kiisudest sõbrad on praeguseks samuti uue kodu leidnud, üks neist kolis isegi Soome!

Head lugejad, veel on võimalik lugejamängust osa võtta. Saatke meile kiri oma lemmikust ja võite võita fotosessiooni fotograaf Elina Kaarneemega. Loe lähemalt lugejamängu kohta!