Kristel Mardisoo: usun, et koer valib omaniku, mitte vastupidi

Kerti Kulper
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Jumestaja Kristel Mardisool on põhimõtteliselt kogu aeg olnud n-ö oma koer. Praegu kuulub tema perre kaks Yorkshire'i terjerit ja naise sõnul on mõlema koeraga läinud nii, et koer valis omaniku, mitte vastupidi. 

Lemmikute nimed: «Vanemale koerale on passi kantud nimeks Patricia, kuid ta reageerib ainult nimele Tibu. Isegi ei tea, kuidas see nimi lõpuks jäi. Noorem on Amber Royal Akira Acecola, lühidalt Akira.»

Lemmikute vanus: «Tibu sai just 8-aastaseks ja Akira 3-aastaseks. Mõlemad on oktoobris sündinud.»

Lemmikute tõug: «Mõlemad on Yorkshire’i terjerid. Mulle on see tõug välimuselt koguaeg meeldinud ja arvan, et see oli esimese koera puhul valiku põhjuseks. Akira võtsime Tibule seltsiks ja ka sellepärast sai valitud sama tõugu kaaslane.»

Foto: Erakogu

Kuidas lemmikud leidsite? «Kõik algas koeravõtmise ideest. Hakkasin internetist otsima, loomulikult on pakkujaid palju ja sellepärast otsisin abi Eesti Kennelliidust, kust juhatati mind täpselt õige loomakasvataja juurde.»

Kas omanik valib lemmiklooma või vastupidi? «Eks esialgse otsuse teeb siiski omanik, kes mõtleb, kas ta on koera võtmiseks valmis. See ei saa olla pelgalt emotsioon, sest koer jääb väga pikaks ajaks kaaslaseks. Seejärel tuleb mõelda, milline tõug sobib sinu elustiiliga, kas koerale on korterielu sobilik jne. Kui need küsimused on saanud vastuse ja minnakse koera vaatama, siis ma usun, et koer valib juba sinu. Nii on läinud ka minu mõlema koeraga. Läksin kutsikaid vaatama ja see kutsikas, kes on kohe tulnud minu juurde või tundunud olevat kõige rohkem minuga kontaktis, on saanud valituks.»

Miks just koerad? «Mul on väikesest saadik olnud n-ö oma koer. Koerad on väga arukad (isegi need pisikesed) ja lisaks sellele, et nad on head seltsilised, on neil meile palju õpetada. Eelkõige kohusetunnet, et sa pead nendega väljas käima, neid toitma ja kammima. Nagu väikse lapsega – nad on osa su elust.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles