Murelik lugeja: tundub, et pargid on koeraomanikele, mitte minusugustele üksi jalutajatele (2)

Kerttu-Kadi Vanamb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koer. Pilt on illustratiivne.
Koer. Pilt on illustratiivne. Foto: Nick Ut/AP/Scanpix

Postimehe lemmikloomaportaalile kirjutas murelik lugeja, kes sattus eile hommikul pargis jalutades vastamisi kahe suure, rihmata ringi jooksva koeraga.

«Hommikul pargis olles jooksid kaks suurt koera omaniku keeldu eirates ähvardavalt minu poole, jäädes lõpuks seisma umbes kümne meetri kaugusel. Mis ehmatas - ilma suukorvi ja kaelarihmata! Seda ei juhtu esimest korda, aga tänane oli niivõrd hirmutav, et ei julgegi enam parkides üksi viibida. Olen küll keskeas meesterahvas ja nagu ei tohiks karta, kuid tänane ületas piirid,» seisab toimetusele saadetud kirjas. Lisaks märgib saatja, et on tähele pannud asjaolu, nagu poleks parkides ühtegi märki, mis keelaks koertel vabalt ringi jooksmise. «Mulle tundub, justkui pargid on koerte omanikele, mitte minusugusele üksi jalutajale.»

Lemmiklooma pidamisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjast, mis sätestab, et avalikus kohas viibides peab koer olema rihma otsas.

Eesti Loomakaitse Seltsi pressiesindaja Liisi Moosaare sõnul võivad koerad vabalt joosta piiratud eraaias, samuti korralikult piiratud koerte jalutusväljakutel.

«Isegi kui rihmastatud koer ründab keelatud kohas vabalt jooksvat koera, jääb teistest asjaoludest olenemata süüdlaseks siiski loomaomanik, kelle koer oli rihmastamata. Suukorvi tuleb kasutada ühistranspordis, mõnel avalikul üritusel ja mujal, kus see eraldi sätestatud on,» selgitab Moosaar.

Metsaradadel, rannas või muudes keelatud kohtades ringi jooksvast koerast tuleks teada anda kas kohalikule omavalitsusele või politseisse.

«Kohaliku omavalitsuse ametnikud ei jõua tihtilugu kohe reageerida, eriti kui tegemist on töövälise ajaga. Küll aga tasub kohalikku omavalitsust siiski kas või tagantjärele teavitada loomaomanikest, kes ei allu eeskirjadele ja lasevad oma koertel vabalt ringi joosta. Eelkõige soovitaks aga püüda rääkida koeraomanikuga, et too mõistaks eeskirju ja nende täitmise vajadust, rihmastaks oma koera kohe ning järgmine kord oma koeral enam vabalt ringi joosta ei laseks,» selgitab Moosaar.

Mureliku lugeja kirjale vastab Tartu politseijaoskonna politseimajor Tarmo Stokkeby.

Politseile laekub üksjagu teateid lahti pääsenud, kedagi häirivatest, hirmutavatest või isegi ründavatest koertest. Näiteks sel aastal on politsei alustanud pea sadakond väärteomenetlust, milles uuritakse, kas loomapidamise nõudeid on rikutud. Raskemate juhtumite puhul võidakse alustada ka kriminaalmenetlust.

Näiteks laekus tänavu maikuus politseile avaldus, et Tartus korrusmaja trepikojas olnud koer pääses võõra korteri esikusse, kus hammustas 8-aastast last. Politsei alustas asjaolude väljaselgitamiseks väärteomenetlust.

Väga kahetsusväärne on, et loomaomaniku hooletusest sai kannatada väike laps ning seda tema enda kodus, mis peaks olema kõige turvalisem koht üleüldse. Hoolivus ja tähelepanelikkus peaks olema need märksõnad loomaomanikele, et vältida olukordi, kus kannatada saavad kas nende enda loomad, teised inimesed või nende neljajalgsed. Isegi, kui lemmik on kuulekas ja omanik ei eeldaks temast ohtu teistele, on loomaomaniku kohustuseks selle üle igal sammul ise järelevalvet pidada. Oluline on mõista, et ka teiste inimeste turvalisus on ennekõike loomaomaniku, mitte koera enda või ründe ohvriks langenu mure.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 näeb nõuete rikkumise eest (kui sellega kaasneb varaline kahju või tervisekahjustus inimesele) rahalist karistust kuni 800 eurot. Tervisekahjustuse alla liigituvad näiteks ka marrastused, sinikad ja muud loomult kergemad vigastused, mis on saadud rünnaku tagajärjel.

Koerte ja kasside pidamise eeskiri sätestab, et loomapidaja on kohustatud tagama, et koer ei pääseks järelevalveta teise inimese kinnisasjale, seejuures mõistagi võõrastesse eluruumidesse. Samuti on loomaomanik kohustatud tagama looma üle järelevalve selliselt, et koer ei rikuks korda, ei häiriks kedagi ning veel vähem ei seaks kellegi tervist või ka vara ohtu. Selleks peab loomaomanik vajadusel näiteks koera rihmastama, hoidma teda kandepuuris või kasutama koeral suukorvi.

Mõned teised tänavused näited:

Jõgevamaal ei taganud loomaomanik koera üle järelevalvet selliselt, et loom aiast välja ei pääseks. Koer pääses oma aiast välja ning ründas samas külas teise talupidamise chihuahuat. Koer harras chihuahua lõugade vahele, viis ta oma õiele ning pures teda seal. Chihuahua suri hiljem saadud vigastustesse. Väärteomenetluses loomaomaniku suhtes tehtud otsus ei ole veel jõustunud.

Samuti Jõgevamaal: koer pääses oma aiast välja ning jooksis sõiduteele, kus hammustas seal liikunud jalakäijat reiest. Loomaomanik väitis, et tavaliselt on koer ketis, kuid sel päeval oli tütar ta ketist vabastanud, et koeraga mängida. Nii pääsenud ka koer sõiduteele, kus oli haukunud mööduja peale ning teda siis ka hammustanud. Väärteomenetluses võeti neid asjaolusid arvesse ning määrati esiti koera pidamise nõuete rikkumise eest 40-eurone rahatrahv.

Võrumaal uurisime juhtumit, kus koer pääses samamoodi oma aiast välja ning murdis teises majapidamises maha sealse kassi. Ka see loomaomanik sai järelevalve tegemata jätmise eest 40-eurose rahatrahvi.

Politsei hindab kõiki asjaolusid ning saab vajadusel määrata rikkumise eest rahatrahvi. Samas saab moraalse ja varalise kahjunõude esitamiseks iga kahjukannataja pöörduda lisaks tsiviilkohtusse.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles