Varjupaigast võetud loom: Chrisi lugu

Axl, Alex ja Chris

FOTO: Marella Kakkum

30. aprillini ootame varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Marella Kakkum, kellel pajatada lugu oma kolmest kassist.

Meil oli kodus kaks parasjagu paksu ja parimais aastais briti lühikarvalist kassi. Kuna teatavasti on britid pisut laisavõitu ja flegmaatilised, siis selleks, et poiste ellu pisut särtsu tuua, pakkusin oma kodus mitmetele Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu pisikestele kassipõngerjatele hoiukodu. 

Sügisel sattus turvakodu hoole alla üksikisast sadamakõuts Papa koos oma kolme lapsega. Emane kassipoeg leidas kiirelt kodu, kuid kaks beeži poisi (Alexi ja Chrisi) tervis vajas pikemat turgutamist. Vanaasta õhtuks olid poisid oma seenelistest lahti saanud ja kolisid oma päriskodu ootama minu juurde. Minu briti vanapoisid võtsid nende kantseldamise ilusasti oma peale. Ja kuna poisid olid meheliku hoolitsusega ennegi juba harjunud, siis ei jäänud üle muud, kui päriskodu oodata.

Axl, Chris ja Oswald. Foto:

FOTO: Marella Kakkum

Poisid olid kangesti paimaiad ja öösel pugesid lausa teki alla magama. Kuna poisid olid ka vahvat beeži värvi, siis arvasin, et nad leiavad kiirelt päriskodud. Aga päevad muudkui läksid..... Lõpuks alles südasuvel kolis üleni beež Alex Tartu linna elama. Ja Chris muudkui ootas aga edasi. Sügis tuli. Ja siis tuli lumigi maha ja ikka ei ühtegi kassisoovijat.... Istusime mehega koos ühel päeval kaminapaistel ja vaatasime maas rullivaid kasse. Mees paitas Chrisi ja ütles: «Küll on ikka nõme elada, kui keegi sind ei taha. Meie ikka tahame, ära muretse!» Selle peale ei jäänud mul küll muud midagi üle, kui kiiresti paberid ära vormistada. Ja nüüd mul ongi kolm toredat kassi kodus. Poisid on omavahel suured sõbrad ja jagavad nii parimaid peidukohti kui pehmemaid magamisasemeid. 

Oswald ja Chris. Foto:

FOTO: Marella Kakkum