Tori mära Taage sai äsja 30-aastaseks

Taage on töötanud auväärsel kohal hobuse eksponaadina Sillaotsa talumuuseumis ja proovinud paar aastat Sillaotsa suveteatris näitlejakarjääri. Kolmekümnesse aastasse mahub sadu kilomeetreid vankri ja ratsasõitu, reisijateks nii täiskasvanud kui ka lapsed. Taage on tori hobusele tüüpiliselt rahulik ja sõbralik ning «lolli ja pommikindel», nagu on tema kohta öeldud. Nüüdseks peab Taage õigustatult pensionipõlve Rapla maakonnas Paisumaal Lilian Masingu juures. Peale Taage on perenaisel hoida veel 10 rahuliku loomuga ja tugevat tori hobust.

Raplamaal on teisigi «päristorikaid». Lau külas, Madise tallis on neid koos päris suur punt. Raplamaal tegeletakse usinalt rakendispordi edendamisega ja mitmel pool pakutakse hobusõitu nii ratsa, vankri kui ka saaniga. Taas on au sisse tõstetud tori hobustega väiksemate põllutööde tegemine. Sugutäkk Sangar harjutaski künnivõistlusteks peamiselt Rapla linnas aiamaade üleskündmisega. Ka Kuusiku mõisa tallis kasvab tori hobuste arv tasapisi. Tänaseks on neid juba 5. Kuusikul saab samuti ratsutada ja vankri või reega sõita.

Lau külas, Paisumaal ja Kuusiku tallis hoolitsetakse selle eest, et sünniks juurde tori tõugu varsakesi, kes hakkaksid uusi omanikke rõõmustama ja tõstaksid hobutöö taas au sisse.

Raplamaal peetakse veel mõnes tallis üksikuid vanatüüpi tori hobuseid. Kuid kahjuks on terve Eestimaa peale neid haruldasi suksusid väga vähe järgi jäänud.

Taage on üks viimastest ajaloolise tori hobuse liini täkk Tugev järeltulijatest. Viimane selle liini täkk suri 90-ndatel ja seega on tori täkk Tugev liini jätkuvus sisuliselt lõppenud.

Kui vaadata tori tõugu hobuste sugupuud, siis näeme, et palju vanu liine on välja surnud ja sugupuu vastavat osa tähistab kuivanud oks.

Kas kätte on jõudnud tori hobuse tõu lõpu algus? Kas parema puudumisel tuleks anda roheline tee uuele tori tõule. Kas hakkamegi nimetama tori hobuseks Toris aretatud sporthobust, kes ei vasta hobuste välimiku, iseloomu, geneetilise päritolu ega ka aretuseesmärkidelt sellele tõule, mille kohta kinnitas Eesti Vabariigi Põllutööminister 1925. aastal tõumäärustiku?

Võimalik, et kõike ei peagi säilitama. Võimalik, et ongi aeg saata meie «vanaaegne» tori hobune ajalootolmu ja tulevikus vaadata tori tõugu hobust vaid pildilt.

Vaatame korraks ajalukku.

Tori hobuse tõug sai möödunud aastal 90 aastaseks. Sünnikohaks võib lugeda Tori hobusekasvandust ja sünnihetkeks võib pidada Eesti Vabariigi põllutööministri poolt 1925. aastal välja antud käskkirja, millega tori-roadsteri tõu nimetus muudeti toriks.

Tori hobuse tõul on tänaseks alles veel 8 ajaloolist liini (vt sugupuud):

Tõu esiisast Hetmanist pärinevad liinid Hasmo, Halis, Hoius ja Hingstar ning postjee-bretooni hobustest välja kasvanud liinid: Uhke, Loots, Virk, Sammur.

Seega peaks algama tõu algusaegadest pärit tori hobuse nimi tähtedega H, L, U, V või S.

Pean vajalikuks toonitada, et tori hobuse aretuses oli soovitava tunnusena esmatähtis hobuse rahulik ja tasakaalukas iseloom. Aretuse peamiseks eesmärgiks oli saada eesti hobusest suurem, tüsedam ja hea iseloomuga universaalne põllutööhobune. Ajaloolisele tori tõule ei ole aretuses kunagi seatud eesmärgiks sportlikke saavutusi, mis küll ei tähenda seda, et ta sporti tänapäeval ei sobi.

Tori hobusel on ka kaasajal palju võimalusi leida rakendust erinevates valdkondades ja mitte ainult spordis, vaid ka majandustegevuses. Järjest rohkem kasutatakse hobust erametsade ülestöötamisel ja rajamisel, sest hobune ei riku pehmet pinnast. Hobusega (ja hobuniidukiga) muru ja haljasalade niitmine ei häiri ka suuremates asulates kellegi unerahu varajasel suvehommikul. Hobujõul on võimalik väiksemaid aialappe hooldada ning isegi kõnniteid lumest puhtaks ajada. Rääkimata sellest, et õiges mahetootmises on hobune vältimatult vajalik jõuallikas, kes ei tarbi fossiilset, vaid kaerakütust. Seega on kõik kinni eelkõige meie enda valikutes, mõistmistes ja maailmatunnetuses. Loomulikult vajab hobune tunduvalt rohkem tähelepanu kui ATV või murutrimmer, kuid see tähelepanu saab kindlasti tasutud kõige selle kaudu, mida murutrimmer iial pakkuda ei saa.

Kuidas saab iga hobusesõber kaasa aidata tori tõu säilimisele? Eks eelkõige tori hobuse kasvatamise ja teadliku aretamisega. Tori hobuse tõu aretus peab lähtuma teadlikust valikust ja tõestest geneetilistest andmetest. Kahjuks ei taga praegune tori tõu tõuraamat aretuseks õigeid andmeid, kui lähtuda üksnes tõuraamatu TA osa kannetest, sest need kanded ei toetu suures osas geneetilisele päritolule, vaid pigem «majanduspoliitilisele» kokkuleppele.

Seega, kui plaanite osta tori tõugu hobust, ei piisa sellest, kui kirjas on tori TA – ehk ohustatud tõugu tori hobune. Vaadake dokumentidest kogu põlvnemist! Alles põlvnemise andmetest võib selguda, kuidas inglise täisverelisest, trakeenist ja hannoveri hobusest on korraga saanud puhtatõuline ohustatud tõugu tori hobune ja kas selline hobune võiks vastata tori tõu omadustele.Soovitan, et, et kui valite märale täkku, valige selline, kellel on võimalikult suur tori vere hulk. Selliste täkkude valik ja põlvnemine on väljas www.torihobuseselts.ee

Peagi jõuavad või on auväärsesse ikka jõudnud nii mõnedki tori tõugu hobused, kellel vereliin nendega lõpeb ja nii kaob jällegi väärtuslik geenide kogum. Nende osas peame kahjuks leppima paratamatusega. Olemasolevate tõu liinide jätkajate teadliku aretustegevuse kaudu on siiski võimalik ohustatud tori hobuse tõug väljasuremisest päästa.

Tori mära Taage on täna 30-aastane. Rahuldustundega võib väita, et need aastad on paljudele Taagega kokku puutunud inimestele rõõmu ja meeldivaid elamusi pakkunud. Ka 30 aastasena leiab pr. Lilian Masingu talus Taagele jõukohast tegemist. Ja kuigi Taage hoogne galopp on asendunud väärika sammuga, jätkub temast loodetavasti rõõmu nii perenaisele kui ka kõigile neile ratsanikuhakatistele, kes Taaget sageli külastamas käivad.