Organisatsioon Loomade Nimel ja loomade eestkoste nimel tegutsev organisatsioon Loomus ei kiida heaks möödunud esmaspäeval aktsiaselts Balti Karusnahale kuuluvast Karjaküla famist minkide vabastamist.
Loomaõiguslaste organisatsioonid ei poolda loomade salaja vabastamist
26. oktoober 2015, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing peab minkide vabastamise põhjuseks nende loomakaitsjate tegevust, kes on üritanud avalikkust pöörata karusloomakasvatajate vastu. Organisatsioonid Loomade nimel ja Loomus on aastaid avalikkust teavitanud karusloomakasvatuse ebaeetilisusest ning viinud vastavasisulise 10 000 inimese allkirjaga märgukirja ka Riigikokku. «Pooldame karusloomakasvatuste keelustamist üleminekuajaga nii nagu see on toimunud mitmetes riikides enne Eestit,» seisab organisatsioonide ühispöördumises.
Ühiskondlik arutelu karusloomafarmide keelustamisest kestab: karusloomakasvatuste «toode» pole inimestele vajalik.
«Hoolimata selgest seisukohast karusloomafarmid keelustada ei poolda loomaõiguslaste organisatsioonid loomade vabastamist. Võime mõista sellise tegevuse ajendeid, aga leiame, et loomade läbimõtlemata vabastamise toob kaasa kahjulikke tagajärgi,» märgivad organisatsioonid Loomus ning Loomade nimel.
Ühispöördumises seisab, et naaritsate puurist lahti laskjad ei võta vastutust loomade edasise käekäigu eest. Olgugi et naarits on vastupidav loom, jäävad puuris kasvanud loomadest ellu vaid üksikud. Lahti lastud loomad kahjustavad ka looduskeskkonda, tõrjudes välja teisi liike ja nihutades paigast ökosüsteeme.
«Loomade vabastamine võib vähendada ka loomakaitsjate teavitustegevuse tõsiseltvõetavust. Me ei toeta kuritegelikku käitumist: see ei kiirenda keelustamise protsessi,» märgivad organisatsioonid.
Zooloog Aleksei Turovskil on loomade salaja vabastamisest samuti kindel seisukoht: «Inimkonnal on koduloomade liikide ja –alamliikide näol iidsetest aegadest, nii öelda loomsed jätked, mis on tänases maailmas inimesele veel möödapääsmatult hädavajalikud. Karusloomad, kellest rõhuva enamuse moodustavad kiskjalised imetajad (koerlased, kärplased), seda aga kindlasti ei ole! Ei ole mingit kahtlust, et tööstusliku farmipidamise tingimustes looduslike liikidega nagu mink, rebane, ei tee nendest koduloomi. Kodustamise protsessid, koer, veis, lammas, hobune, kass, mesilane, toimusid unikaalsetes ajaloolistes tingimustes ja pika aja vältel. Karusloomad või nende saadused ei ole tänapäeval inimkonnale mitte mingil moel hädavajalikud ja ei teeninda tegelikult ka liigikaitse eesmärke, pigem vastupidi, kuna loomad kaotavad farmi tingimustes võime elada jätkusuutlike, looduslike liikidena. Olen kindel, et karusloomade industriaalne kasvatamine peab lõppema, kuid mitte mingil juhul läbimõtlematult, näiteks lastes farmiloomi kontrollimatult lahti looduskeskkonda. On arusaadav, et karusloomapidajad on mures investeeringute ja töökohtade pärast. On selge, et seadusandluse raames tegutsevatel inimestel peavad olema sotsiaalsed ja majanduslikud garantiid, kuid asjaolu, et karusloomakasvatuse lõpetamisel kaotaksid inimesed töökohti, ei ole pädev ega aktsepteeritav argument selle tänapäeva kontekstis ebaeetilise praktika jätkumisest tulevikus.»