Harjumaal Kuusalu vallas elav alaska malamuut Lote vallutas hiljuti koos perenaise ja peremehega Austrias mitu üle 3000 meetri kõrgust mäetippu. 10-päevase reisi jooksul tegi eakas, kuid väga sportlik koer Austrias ja Saksamaal kokku 6 pikemat mägimatka.
Lote perenaine Terje Vanahans, kellel on aastatepikkune huvi mägimatkamise vastu, on koos mehe ja koeraga palju matkanud. Pärast seda, kui koeraga välisriikides reisimine on muudetud lihtsamaks, on nad võtnud sihiks tõsisemad mäed ja väljakutsed. Eelmisel aastal tehti ühine reis Norra ning tänavu Saksamaa ja Austria mägedesse. Mägiretkede ettevalmistamise juures peab reisitiim tähtsaimaks seda, et väljavalitavad mäed oleks koeraga läbitavad.
Selle suve mäereisi esimese matk tehti Saksamaal Berchtesgadeni rahvuspargis Hoher Göll mäele.
«See matk on ehtne näide sellest, et enne mäkke minekut koeraga tuleb korralikult uurida, kas sinna üldse on võimalik minna. Kuna see mägi oli plaaniväline, siis uurisime infot kohalikult mehelt, kes põhitrassi kohe välistas, sest seal on liiga palju ronimisetappe trossi abil. Ta näitas meile rajavariandi, mis võibolla on koeraga teostatav,» jagab Vanahans õpetussõnu teistele matkahuvilistele.
Vanahansu sõnul olid esimesed 15 minutit tõesti üsna head mööda metsarada ülespoole liikumiseks, kuid peagi tuli ette kaljusein ja algas esimene etapp trossiga. Lote sai sellest väikese abiga edukalt üles.
Lotel on spetsiaalne matkavarustus – tema seljakotil on sang, millest hea koera tõsta, kui mõni kivi on liiga suur või sein liiga järsk. Teine väga vajalik lisavarustus koerale on papud.
«Ma lootsin, et selle lõiguga asi piirdub, kuna harilikult on mäekurud kiviklibused ja üsna siledad, mõne kivisema kohaga. Aga sellel mäel oli sõna otseses mõttes terve tee kaljune ja tihedalt lõhesid täis pikitud. Mida ülespoole jõudsime, seda teravamaks ja sügavamaks lõhed läksid, kuid me ei jätnud jonni!,» jutustab Lote perenaine.
Liiguti edasi peaaegu tipule viiva sadulani välja, tõustes üle 1000 meetri. Kui aga Lote üks tagumine käpp veritsema hakkas, otsustati see tipp jätta vallutamata. Ilmselgelt oli selle mäe pinnas Lotele liiga karm. Terje on loomaarst ja nii said Lote käpad kiirelt esmaabi ning ka koera ülejäänud tervislik seisund oli pideva kontrolli all.
Terje naerab tagantjärele, et alla auto poole liikudes on Lote tempo alati reibas ja kohad, mis tulles tundusid nii rasked, on ühtäkki nii lihtsad.
Õhtuks liikus kolmeliikmeline matkaseltskond Inspruki taha Kühtai küla lähedale ja ööbis umbes 2000 meetri kõrgusel. Hommikul sõideti Kühttaisse, et süüa rahulikult hommikust ja valmistada ette järgmine matk.
Terje Vanahans räägib, et tee tippu oli ilus ja koeraga matkamiseks täpselt paras. Esimene osa oli korralik klibune-kivine matkarada ning viimases osas kaljurahnud ja natuke ronimist. Allatulekuks sai kasutada lumist mäekuru, mille peal on hea suurte sammudega allapoole libistada.
Järgmisel päeval võeti aeg maha ja tehti väike matka Tiroli mäestiku kõrgeima kose juurde, õhtuks aga liiguti kohta, kust pidi algama matk Austria kõrguselt teise mäetipu – 3778-meetrise Wildspitze peale.
«Uurisime ja tõdesime, et koeraga seda matka sellise varustusega teha ei saa. Lote pole õppinud kassidega mäkke ronima ja lennata ta ka hästi ei oska,» naljatleb Terje.
Varuti erisuguste radade kaarte, et valida alternatiivne matk. Otsustati minna matkale Wildspitze jalamile Urkundholmi mäetippu (3117 m).
Matk orust tippu oli taas üle 1000-meetrise tõusuga. Rada oli lihtne ja hea kuni Breslaueril (2848 m) oleva hütini, sealt edasi oli tee tippu kaljune. Vaade oli loomulikult super.
Teel Austria kõrgeima tipu Grossklockneri poole läbiti Pal Piccolo mäetipp (1886 m) Austria-Itaalia piiril. See matkarada oli üks osa I maailmasõja vabaõhumuuseumist. Sel matkal sadas ka vahepeal vihma ning seetõttu oli allatulek libeduse tõttu päris raske.
Grossklockneri jalamil tehti matk liustikule, mis on mäestiku pikim. Võrreldes 15 aasta taguse ajaga, mil Terje seal viimati käis, on liustik sulanud üle kilomeetri ja jäänud umbes 70 meetrit madalamaks. Kuna selles kohas käib palju turiste, oli Lote kui erandlik mägimatkaja väga populaarne.
Enne reisi viimast matka peatuti kaks ööd Kapruni linnakeses.
«Küsisime kohalikult mehelt nõu, kuhu oma viimane matk teha. Tänu sellele sattusime kohta, kuhu oma peaga poleks osanud küll minna. Kuna meil oli varuks terve päev, siis sellest matkast kujunes igas mõttes pikim matk,» räägib Lote perenaine.
Matk algas orust Kapruni linna lähedalt. Tõusu oli üle 1400 meetri. Üleval sai liikuda mööda järsku ja pikka mäeharja. Matk oli kokku 27 kilomeetrit ning võttis aega 7 tundi!
«Üleval liikusime pikalt mööda järsku mäeharja, mis oli eriti hea adrenaliinisüst mitmeks kilomeetriks ja vaade oli taas lihtsalt imeline! See oli super matk lõpetamaks meie selleaastast reisi!» võtab Terje Vanahans mägireisi rahulolevalt kokku.
Lote seiklustest saab lugeda lisa Terje Vanahansu blogist http://narablogi.blogspot.com/.